The Butterfly Effect
Tänaseks filmiks oli «The Butterfly Effect» (2004). Olin seda tegelikult juba väga ammu ära näha tahtnud, aga alati tuli miski muu vahele. Täna siis istusin suure enesekindlusega teleka ette ja pean ütlema, et tegu oli viimase aja ühe parema elamusega.
Lugu räägib ühest mäluprobleemiga poisist, kes lihtsalt kipub mõnikord unustama mida ta teinud on või mis mingis olukorras juhtus. Need olukorrad võtavad aga nii poisi enda kui ka tema lähedased (ning ka vaataja) üsnagi kõhedaks. Hakatakse kahtlustama mingit pärilikku haigust, mis poisi isa aastate eest hulluks ajas. Kõik läheb sealt edasi minnu arust aina paremaks.
Rohkem ma sisust seletama et hakka, kuid niipalju ma siiski ütlen, et tegu ei ole miski õudukaga. Samas on filmis enamasti selline kergelt ärev taustapinge ning hirm tundmatu ees andis just filmi alguses väga vahvasti tunda. Kahetsen, et seda kinno vaatama ei jõudnud − usun, et suurel ekraanil ja võimsama heliga oleks see film hoopis mõjusam kui teleriekraanil.
Kui filmi puhul miski natukenegi häiris, siis oli see üks pisike sadistist poisikaak. Mitte, et midagi motiivis kui sellises oleks halba olnud, aga natuke naljakas oli vaadata kuidas miski väike junn endast kaks korda suuremaid tüüpe läbi kolgib, kes on sealjuures veel suht abitud ka. Aga noh, see oli ka suhteliselt ainus asi mille üle viriseda võiks.
Tegelikult võiks vist ikka seda ka mainida, et tegu polnud miski ilgema friigifilmiga, nagu mul siin viimasel ajal (vist?) juhtunud on. Filmi võib julgelt vaatama minna. Kohati on sünge, aga hetkekski ei teki tunnet, et oleks millegagi üle pingutatud. (5/5, just excellent!)
Maxima vol. 2
Käisin täna jälle Maximas ja tatsasin DVD riiuli juurest läbi. Arvake ära mitu Lance Henrikseni filmi seal alles oli?
Ha! Mitte ühtegi! Ma teadsin kohe, et need lähevad nagu soojad saiad!
Gas-s-s-s
Eileõhtune film oli «Gas-s-s-s» (1971). Tegu siis hipifilmiga, millel on üsna ajuvaba sisu ja mis sisaldab endas küllalt palju vihjeid igasugustele elukorraldustele ja probleemidele. Ma isgi ei hakka teesklema, et ma kõik ära tundsin.
Tegevustiku taust on selline, et pääseb lahti viirus mis surmab kõik üle 25 aasta vanused inimesed. Selle ideega oleks saanud minu arust tüki rohkem ära teha. Siin filmis tähendas see põhimõtteliselt seda, et korravalvet praktiliselt polnud ja noortele moraali lugejad puudusid. Ühesõnaga tuletas film mulle meelde ühe sarja, mida ma kunagi näha tahtsin: «Jeremiah» (2002).
Kuna ma olen piisavalt poliitikapõlgur ja ühiskonna reformimise huviline ma samuti pole, siis minu jaoks seisnes filmi põhiväärtus seitsmekümnendate olustikus. Muidugi nalja visati ka ja vahepeal oli isegi täitsa lõbus. “Father, I have to know, is police brutality really a sin?” “Only on Fridays.” Sellised absurdinaljad.
Selle pildiga toome sisse ka paralleeli filmiga «Mad Max» (1979). See oligi minu meelest filmi parim osa − rüüstajatest ameerika jalgpallurite meeskond, koos kisakooriga. “Two, four, six, eight, who do we annihilate? Eeeeverybody!” Lahe oli ka laamendamise treening, telekas süles üle tõkete jooksmine jne.
Detailides kõlab suurepäraselt − lahe olustik, noored kaoses ja kamaluga meelejäävaid fraase, aga kokkuvõtes jäi minu jaoks asi ikkagi üsna igavaks. Võiks öelda ka, et segaseks. Ilmselt saaks ameeriklased sellest filmist paremini aru. (3/5, Mad Max of the hippies, nice 70’s feel)
Inglorious Bastards
Eile sai ära vaadatud «Quel maledetto treno blindato» (1977), mis on ilmselt paremini tuntud nime all «Inglorious Bastards», ning kuna ma nägin filmi inglisekeelse dubleeringuga, siis seda viimast nime ma üldiselt kasutangi. Filmi teeb veel tänapäevases kontektsis eriti intrigeerivaks see, et film on üks paljudest, millele ei keegi muu kui Quentin Tarantino ise oma kavandatava filmiga «Inglorious Bastards» (2008?) kummardab.
Film räägib teise maailmasõja USA sõduritest, kes ei ole ühel või teisel põhjusel oma väeosa ülemate meelest korralikult käitunud, ning mis seiklustesse nad seetõttu satuvad. Samas ei võrdleks ma seda filmiga «M*A*S*H» (1970), kuna peategelased on siiski armee silmis kurjategijad ning jooksikud. Lisaks sellele on fimis küllalt palju märulit. Mõelge «A rühm» ja lisage tapmine. Mõned kaadrid olid muidugi eriti meeldejäävad… =P
Wikipediat lugedes tekkis kohe tahtmine kõik need sõjafilmid üle vaadata enne kui Tarantino versioon välja tuleb. Lihtsalt nii taustainfo mõttes, kuigi ma olen kindel, et nad on ka niisama vaatamist väärt. Lisaks sellele tundus üks neist võimalik kandidaat sellele sõjafilmile mida ma väga ähmaselt mäletan, kuid mille pealirja ma ei tea, ning olen sõna otseses mõttes aastaid silmi lahti hoidnud, et seda uuesti näha. Loodan, et tegu on sama filmiga ja ehk saab ka need teised kuidagi ära nähtud. (4/5, but as a bonus − no patriotism!)
Kägin
Üllataval kiirusel jäävad asjad meelde. Kõik läks väga hästi kuni jõudsin oma vana vaenlase C duurini. Vahet pole kuidas ma hoian, viiest keelest kõlavad ainult kaks. Kõik oligi juba liiga ilus.
Värdjalik mutant püüab ovaale
Kes meist ei mäletaks “hundimängu”? Minu esimene elektrooniline mäng. Enne kui oli tetris. Enne kui oli telekamäng. Enne kui sai koolis 386 peal kandilise graafikaga mängude küüsis oldud. Enne seda kõike oli «Ну, погоди!» elektronmäng. Hall ekraan, seitse nuppu ja kaks patareid milliseid kuskilt saada ei ole. Mängu pausi panemisest polnud keegi kuulnudki! See mäng on täielik ikoon ja klassika!
Asja juurde. Põnnil on üks leht kuskohast ta mingeid mängude prooviversioone alla tõmbab ja siis neid uurib. Eile oli üks kanafarmi mäng, täna tõmbasime teise kanamängu. Minu suureks šokiks nägi see välja selline, nagu näha alloleval pildil. Kliki sellel, et perverssust lähemalt näha.
Mängu nimi oli «Tom’s Hen House» ja… lühikokkuvõtlikult võiks öelda, et see oli alatu vargus. Mängu sees polnud isegi migit viidet! Kuid kes seda ootakski? Ning mis kõige hullem, mängu oli taandarendatud. Laheda koni hambus hipihundi asemel oli arengupeetusega jõnglane! Jah, kuulsite õigesti. Vaimse puudega poisslaps. No… Vaadake lihtsalt seda nägu. Siin ei saa muud varianti olla. Olgu, üks variant tuleb veel pähe − ta võib pilves olla.
Ma oleks aru saanud kui talle selline nägu siis pähe tekib kui ta just muna on kinni püüdnud, aga ei − selline grimass oli poisil peas kogu aeg, igas asendis ja alati. Ning olgem ausad, see mäng ei ole klaviatuuril mängimiseks mõeldud. Kohutavalt ebamugav oli. Ahjaa. Pärast iga ülesande lõppu pidi veel higi ja vaevaga kinnipüütud munadega märki loopima, et lisapunkte saada. No tõepoolest! Täielik pühaduserüvetus!
P.S.
Sissekande pealkiri on võetud Irve juhitud Paranoiamängust, kus «Ну, погоди!» elektronmängu nõndaviisi nimetati.
Kraadiklaas
“Sa valva kasse, ma lähen vaatan palju väljas süüa on. Ptüi, sooja.”
Hell Drivers
Pärast lemmiknäitlejaga saastakat tekkis soov vaadata midagi head… Ühe oma teise lemmiku Patrick McGoohaniga. Just sai vaadatud «Hell Drivers» (1957). Film kubiseb briti filmi vanakooli staaridest, kellest siimail muhvigi ei teata. Ega ma ise ka nende koha pealt targem ole. Võtke seda kui fakti.
Film oli väga omapärase tegevustikuga − nimelt vedasid mehed veoautodega killustikku. Sellise tüütu töö baasil ei saa ju ometi põnevat filmi teha? Aga ei, väga nauditav oli. Kohati küll etteaimatav, aga see ei seganud küll kuidagi. Pigem andis asjale rohkem klassikahõngu juurde.
Igatahes tekitas selle vaatamine igavese film noiri vaatamise isu peale, olgugi, et tegu sama žanri esindajaga polnud. Lihtsalt selles õhkkonnas oli midagi… Ja muidugi mustvalgsuses. Film noiri vaatamisega on mul plaanid olemas küll, aga praegu pole veel aeg päris küps. Salapärane värk sellega. (4/5, but very original concept)
Tume taevas 