Venus in Furs

28. juuni 2007 at 21:50 (filmid)

Mis saaks siis, kui David Lynch otsustaks teha detektiivifilmi? Aga ilma detektiivita? Ja sellise peaosalisega, kes isegi mitte ei huvitu müsteeriumi lahendamisest, vaid üritab lihtsalt kuidagi elus hakkama saada? Ning peamüsteeriumiks oleks üksnes kingi ja valget kasukat kandev naisterahvas, kes kasuka vahepeal ära võtab? Ma usun, et tulemus oleks üsna sarnane filmile «Venus in Furs» (1969) ehk «Paroxismus».

Režissööriks Jesús Franco ja ma peaks ütlema, et filmil oli väga muljetavaldav džässi heliriba. Suht sürr kogemus oli, aga üldse mitte halb sealjuures. Sisu nagu spoilerdada ei tahaks, aga samas ma ei tea kas see üldse võimalik oleks. Seda pead ikka ise nägema, et aru saada, et sittagi aru saada pole, aga tegelikult peaks vist uuesti vaatama seda. Miski jäi selle loo juures natuke kripeldama.

Tegelikult ei olnud filmis detektiividest haisugi kui lõpus üks ment välja arvata, aga kogu aeg oli selline tunne, nagu detektiivifilmi vaataks. Peategelane räägib kaadritaguse häälega ja kõik muu see… Ja kohati viskas selline laksu all olev dialoog ikka üsna Lynchi. Pilt jällegi ei meenutanud üldse. Lõpupoole värvus üldse film järjest erinevatesse erksatesse värvidesse, aga see oli õnneks ainult korraks. Kel sürrealism meeldib, sellele peaks kindlasti meele järgi olema. (4/5, a surrealistic detective movie with no detective and no crimesolving)

Advertisements

Püsiviide Lisa kommentaar

Kaljajärg

25. juuni 2007 at 17:05 (igasugust)

Mulle hakkab vaikselt juba tunduma, et Maxima poeketi varustajad käivad mu blogi hoolega lugemas ja võtavad siit šnitti. Näiteks Nuxx rääkis siin paarist kaljast, mida ma ei olnud saanud ja järgmisel Maximaretkel olid kaubavalikusse just need kaks lisandunud. Mitte, et ma kurdaks. Ma olen lausa meelitatud. Muidugi võtsin ma mõlemad kaljad kohe ära.

«Tanheiser» oli see, mille ma esimesena ära proovisin. Seda ilmselt Nuxx «Trrrhofferi» all silmas pidaski. Väga tuttava maitsega oli. Alles teisel joomisel panin kokku mille maitsega see oli − mu vanaisa tegi aastaid tagasi koduõlut. Täpselt sellise maitsega oli. Selline kerge kääritamise (pärmi?) maitse ka juures veel. Väga mõnus jook. (5/5, suurepärane ja naturaalse maitsega, justkui oleks otse tammisest tünnist tulnud)

Квас «Очаковский» proovisin teisena ära. Sellel oli ka selline kääritamise maitse, aga ei olnud siiski päris nii hea kui «Tanheiser». Täitsa korralik kali muidu. (4/5, kuna päris klappi ei olnud tal mu maitsega)

Ahjaa… Väga tore, et see jälle saadaval oli, aga «Antibody» on mul juba olemas. Lance Henrikseni filmide valikut võiks laiendada küll.

Püsiviide 2 kommentaari

Kaljameeter

17. juuni 2007 at 14:45 (igasugust)

Oi kui pikk blogipaus. Samas pole vahepeal koduski olnud ja kompensatsiooniks annan oma lugejatele nüüd midagi palaval suvel eriti kasulikku: kaljameetri. Sest mis suvi see ilma kaljata on? Samas on valik hoolimata minu lemmiku «Bogatõrski» kalja täielikust puudumisest üsnagi lai. Niisiis proovisin üsna paljud eri sordid ära.

«Viru kali» Tallinna Karastusjookidelt oli see aasta kõige esimene ostetud kaljapudel. Meie poes oli küll ainult neid suuri viieliitriseid, aga ära ma ta ikkagi otstsin. Tuleb tõdeda, et mina seda suuremaks asjaks ei tunnistanud. Ja mida teevad kalja sees värvained? Ei olnud tal õiget maitset kah ja jättis ta üsnagi eelmisel suvel proovitud «Säästu kalja» mulje. Säästuasjad on muidugi teada rämps. Ainult riis vist kõlbas kuhugi ja võimalik, et ka see riis oli miski GMO. (2/5, alla läks, aga rohkem küll seda näha ei taha)

«Linnuse kali» on siis see jook, mille õigused Coca-Cola kunagi ära ostis. Ma veel mäletan, et olin tollal natuke pahane, et kõik USAsse müüakse, aga ega ma ise seda kalja vist joonud ei olnudki. Nüüd aga proovisin ta eksperimendi korras ära ja oli küll kerge kahetsus, et seda varem maitsnud ei olnud − oleks teadnud kas ta pärast jänkide kätte minekut nii maitsetuks läks või oli enne ka? See jääb nüüd mul aga endal küll teadmata. Kui siis kuuleb läbi kellegi teise suu. Seda, kas sel eestlaste omandis ka toiduvärv see oli, oleks ka põnev teada. (3/5, joodav. halb ei olnud, aga ka ei mingit positiivset elamust)

«Linnase-kali» on üks uus A. Le Coq’i kaljasort, millest ma mitte midagi kuulnud ei olnud. Aga kus oli alles meeldiv üllatus! Ja maitse! Ja järelmaitse! Kõik mäletavad kindlasti neid kollaseid kaljavaate, mis nõuka ajal tänava ääres seisid. See meenutabki seda kollase vaadi kalja! Täitsa uskumatu lugu! Ma olin juba täiesti veendunud, et oskus sellist valmistada on aegade hämaruses kaotsi läinud, aga ei! Plekkpurgi varianti meie poes küll ei olnud. Huvitav kuidas pakend maitset mõjutab? Sildi peal soovitati pudelit enne joomist loksutada, et linnasesade üles tõuseks. Seda ma kahjuks seal oma ihusilmaga ei näinud, aga samas oli pude pruun ka. (5/5, üks tõsiselt hea kali, mida rõõmuga veel ja veel jooks)

«Optima linja Gira kvass/kali» oli pärit Maximast. Tartus käies jooksin sealt läbi ja rabasin kaasa − slaavimaades ikka ju kõva kaljatraditsioon olnud. Poes oli aga nii kiire, et sildile ei jõudnud lähemat pilku visata ja see oli viga. Kahjuks võtsin esimese sõõmu autos, nii et ma ei saanud seda välja sülitada. Pudelit uurides selguski tõsiasi, et nad olid üritanud veele värv-, maitse- ja säilitusaineid lisades kaljaga maha saada. Ühe pisilonksu võtsin ma päev hiljem kindluse mõttes veel ja siis jätsin praktiliselt täis pudeli Tartusse miski putka nurga juurde mõnele pahaaimamatule asotsiaalile leidmiseks. Pilti ma sellest pudelist võrgust ei leidnud, aga ilmset parem ongi, kui see jälkus unustustehõlma vajub. (1/5, maitsesin ja kahetsen, et seda tegin)

«Leivakali» Tallinna Karastusjookidelt ja «Setu kali» Värskast olid küllalki sarnased leivakaljad, ainult «Leivakali» oli õige natuke magusam ja sisaldas ka värvaineid. Samas säilitusainete maitset ei olnud kummalgi. Sellised täiesti neutraalsed. Sesmõttes oli «Setu kali» mulle väike pettumus − arvasin, et sealt tuleb midagi põnevat või head, aga jällegi tavaline standardkali. Vähemalt suutsid setod oma joogi rämpsust puhta hoida. (mõlemad 3/5, joodavad, aga eelistaks neid siiski «Linnuse kaljale»)

«Maahärra kali» Guttalt oli sellesmõttes meeldiv üllatus, et ta oli omapärase maitsega. Rebis end kohe igasugustest setudest, leibadest ja linnustest lahti. Samas ei ole see aga selline asi, mida nüüd pidevalt jooks. Vahva oli, aga pigem harva. Värvained olid küll sees, aga sellegipoolest mõnus. (4/5, meeldis, aga sobib rohkem vahelduseks kui põhijoogiks)

Uh, päris paras hunnik sai neid. Samas tuleb mul tunnistada, et ma ei ostnud kahte kalja mida ma nägin. Esimene oli «Säästu kali», mida ma eelmisest aastast teadsin kui sellist kahepunkti jama ja teine oli «Sakala kali», mis oli lihtsalt nii suures pudelis, et mulle tuli Säästu ja Viru kaljad meelde ja ei suutnud ma seda ära osta.

Nüüd ma olengi end kaljaks joonud.

Püsiviide 7 kommentaari

Sitt päev

9. juuni 2007 at 15:52 (kodu)

Kõik algas juba tegelikikult tükk aega tagasi. Meie Cthulhu põrandat teavad ilmselt meiega tihedamalt läbi käivad inimesed küll − nimelt selgus mõne aja eest, et meie köögipõranda pragudest immitseb VERD. Algul mõtlesime, et äkki põletikus kassi töö. Tal vahepeal juhtus, aga pärast antibiootikumikuure sai nagu selle jamaga korda. Ja veri on ikka ja jälle samas linoloeumipraos. Täitsa õudukas, eks ole. Ma juba mõtlesin vahepeal, kui ägeda sünk-ilma mängu sellisest asjast keerata annaks, aga endal taandus ikka “Aargh, pekki, jälle sokid pessu!” reaktsiooni peale. Pigem tüütu, kui horror.

Peagi selgus, et meie linoleumi all olev põrand on saepuruplaadist(!) ja täiesti läbivettinud. Siis selgus ka, et kuskilt kraanikausi alt on miski toruke juba hästi ilmselt kaua aga hästi vaikselt ja märkamatult immitsenud. Hankisin torutangid ja mõtlesin, et keeran ühenduse kinnipoole.

Teate küll seda klišeelist filmistseeni, kus mees läheb kraanikausi alla ja siis hakkab kohe vett pritsima. Ma sain sellega hakkama. Üsna miniatuurselt küll, aga siiski. Ühesõnaga oli miskis toru vahejupis mõra ja ma keerasin selle suuremaks. Kuna sellist varujuppi ei olnud, siis pidi muidugi selle järele Tartusse sõitma. Selline tikutopsipikkune julla.

Pool seitse äratus. Tund ja kolmveerand bussisõitu. Jupp käes, toidupoest läbi. Tund ja kolmveerand bussisõitu. Koju jõudsin pikast sõidust ja rappumisest poolsurnuna. Jupp klappis ideaalselt, aga mul oli jõudu liiga palju ja keerasin uue jupiga ühilduma pidava jupi täiesti pooleks. Ühesõnaga…

…ma ei saa kahte tundigi kodus olla vaid lähen tagasi bussi peale, et veel pisemat juppi osta. Uuesti Tartusse. Tund ja kolmveerand bussisõitu. Jupp käes. Ostsin tegelikult kaks tükki. Nii igaks juhuks. Veel tund ja kolmveerand bussisõitu. Ja alles siis, kella seitsmeks õhtul, sai kodus kraani korda. Kolmekümnekraadise kuuma ja ühegi tuuleõhuta seitse tundi bussis olla ei olnud tore. Aga see eest on meil köögis nüüd soe vesi tagasi.

Püsiviide 6 kommentaari

The Street Fighter’s Last Revenge

9. juuni 2007 at 12:49 (filmid)

Eile õhtul vaatasin ära ka tänavavõitleja triloogia viimase osa «Gyakushû! Satsujin ken» (1974) ehk «The Street Fighter’s Last Revenge». Film oli eelmisest kahest tüki leebem, aga samas olid seal… naised ka. Ja Tsurugi oli seekord rohkem salaagendi moodi. Pidevalt rebis mingeid kummimaske eest ära jälle. Päris naljakas oli.

Tänu kummimaskiteemale ei olnud sisu ka kahe eelmise filmiga kuigi sarnane, vaid tegevus käis ühe lindistuse ümber. Lisaks sellele oli ka filmis ka Tsurugi vastaseks tüüp, kes oli võitluskunstides temast üle. Ei pea vist mainima, et selline asi üsna haruldane nähtus on. Kohustuslik kehaosa eemaldamine oli seekord paljaste kätega süda välja. Ma ise kahtlustasin seda, aga ei olnud päris kindel stseenis. IMDb’s rääkis kuidas see koht USA variandis välja oli jäetud ja sain sealt siis kinnituse.

Ahjaa. IMDbst lugesin ma veel seda ka, et lindi väärtus olevat seisnenud selles, et seal on öeldud kuidas 200-taalase kulutusega naela heroiini teha saab. Oli siis dubleeringuga üritatud asja sürrimaks ajada? Minu nähtud versioonis oli ikka altkäemaksu teema. Samas nüüd triloogia ära vaadatuna ei ole ma üldsegi oma eelmistes hinnetes kuigi kindel, aga ilmselt on mu sedalaadi filmide vaatamiskogemus nii olematu, et ma ei osanud neid lihtsalt hinnata. Miski mulje nagu jäi, aga tunded on segased. Eks ma vaata-hinda kunagi uuesti, kui žanriga natuke tuttavam olen. (3/5, softer sequel compared to the previous two, but there’s women in it)

Püsiviide Lisa kommentaar

Return of the Street Fighter

7. juuni 2007 at 15:33 (filmid)

Päris ühte jutti ma neid ei vaadanud, aga «Satsujin ken 2» (1974) ehk «Return of the Street Fighter» sai vaadatud järgmise filmina paar päeva hiljem. Natuke segasid küll meenutusssteenid ja paar korduskaadrit eelmisest filmist, aga tegelikult meeldis mulle see isegi rohkem kui esimene osa. Eriti lahe oli see käeraudades võitlemise ststeen.

Tegevustikust nii palju, et esimesest osast on mõni aeg möödunud ja paar eelmisest korrast ellu jäänud tegelast näitavad end uue külje pealt. Ja mitte niiviisi odavalt nagu Kariipide teises osas, vaid ikka korralikult ja stiilselt. Uusi tegelasi oli muidugi ka, ning eriti meeldejääv oli peategelase uus pipipatsidega sidekick. Ma kujutan ette, et selline kostüüm võis omal ajal vägevat poleemikat tekitada. Idarindel vähemalt. Filmi sisu oli põhimõtteliselt sama kui eelmine kord, aga see ei seganud kusjuures üldse.

Film oli ka koreograafiliselt eelmisele sarnane, aga seekord oli halli massi mittekuuluvaid vastaseid rohkem. Odamees oli käitus küll üsna lollakalt, aga see pole kuigi oluline. Ometi oli mõnes kohas ka tavamärulist erinevaid kaadreid, nagu üks väga lahe hõljuv hüpe ja siis üks eriti jabur koht, kus Tsurugi andis vastasele hoobi kuklasse, nii et selle silmad välja lendasid. Noh, umbes nagu Jim Carreyl filmis «The Mask». See oli niiiii haige. (3/5, the sequel has similar plot, but some fighting scenes are superior… and theres one seriously fucked up eyepopping scene.)

Püsiviide Lisa kommentaar

The Street Fighter

7. juuni 2007 at 14:12 (filmid)

Mõne päeva eest sai vaadatud «Gekitotsu! Satsujin ken» (1974), mis inglisekeelses maailmas on tuntud kui «The Street Fighter». Selle verise loo peaosas on Sonny Chiba, tundub et legendaarne kuju, kellest mina muidugi suurt midagi ei tea − Bruce Lee teema oli ikka nende kaklusfilmidega (mu klassivennal oli isegi poster!) ja Chibat ei teadnud koolijütsidest küll keegi. Ise nägin ma teda esimest korda «Kill Bill: Vol. 1‘s». Filmil on ka Wikipedia kirje.

Esialgu ei osanud ma filmist nagu midagi oodata. Kohe alguses läks aga mingiteks aktiivpunkti teemadeks lahti ja ma mõtlesin, et nonii… Aga mõte jäi sealt kohast katki ja edasi tuli lihtsalt madin. Mõnesmõttes oli väga värskendav. Ise ma olen põhiliselt neid «Tiigri ja draakoni» kloone näinud ja siis Jackie Chani asju. Mitte neid kõige uuemaid küll. Ühesõnaga natuke realistlikum värk kui kahes viimases ja paljudega võideldes oli vist ainult üksikud korrad kui see vastaste järekorda võtmine silma hakkas. Veri nägi küll välja nagu värv ja paljaste kätega põhjustatud surmad totakad, aga võitlust oli see-eest kuhjaga.

Lugu ise oli suht lihtne ja labane, aga ega ma ausaltöeldes mingit suur komplekssust oodanudki. Põhimõtteliselt täidab halb mees valede meetoditega üllast eesmärki. Verd pritsis palju ja vahepeal krabas peategelane isegi midagi vastase küljest ära, aga seda viimast siiski paar üksikut korda. No okei, need mida ta rabas oli ühe tüübi munad ja suuresti seepärast filmi X reitingu saigi (praegune NC-17). Paar natuke hämmingu kohta oli ka, umbes et miks nüüd nii juhtub parajasti, aga see on ilmselt kultuuride erinevusest tingitud. (3/5, a gory and brutal martial arts flick, nothing like the popular wuxia films today)

Püsiviide Lisa kommentaar

Troonide mäng: Teine raamat

5. juuni 2007 at 21:57 (raamatud)

Sain läbi ka «Troonide mängu» teise osa. Hea ja tempokas lugu jätkus uue innuga ning ilmselt ma lähengi hangin endale raamatu inglisekeelsed järjed, kuna aasta aega ma järgmist eestikeelset poolt küll oodata ei taha ja «The White Rose» kallale pole nagu enam pärast Martini lugemist eriti isu minna… Kuigi ka seal hakkasid asjad päris huvitavaks minema. Ühe liini peal vähemasti.

Sisu kohta ei saa jällegi midagi seletada, aga pärast raamatu läbi saamist tagakaanelt tutvustust lugedes oli mul hea meel, et seda viimasena vaatasin. No tähelepanu on vaja ju tõmmata küll, aga ilma spoileriteta palun! Samas oli selles meepotis ka teine tõrvatilk, milleks olid nii mitmeski kohas silma jäänud näpukad. Ma saan aru ju küll, et raamatu väljaandmisega oli kiire, aga kui Kärnkonn ühes lõigus lausa Toadiks muutub siis… Nojah.

Kokkuvõtteks võiks öelda, et minu lemmikud olid Daeneryse ja Tyrioni lood. Nendele lisaks siis õukonnas toimuvad intriigid. Müüril toimunu jättis mu esimese raamatu põhjal küll üsna külmaks (duh, seal ongi ju külm!). Lahingute kohta… Pärast The Black Company romaane ma natuke juba pelgasin, et oh ei, järgekordne lahing, aga Martini kirjelduses olid ka need väga tempokad ning sellist venivat tunnet ei tekkinud küll kordagi. Martin kirjeldab üldse lahinguolukordi väga võimsalt. Eriti just selliseid duellilaadseid. Võttis päris mitmes kohas ikka adreka täitsa üles kohe! Suurepärane!

Ahjaa. Raamatu kaanepilti otsides leidsin Ekspressist võrratu artikli, mille nimi oli «Troonide mäng. Esimene osa: Jää ja tule vahel». Hea, et ma tooli pealt maha ei kukkunud. (6/5, it’s the the second half of this book and the previous rating still applies)

Püsiviide 13 kommentaari

Saabus Troonide mängu rollimäng

1. juuni 2007 at 17:14 (mängud, raamatud)

Whupieee! Christjan tõi mulle Soomest Troonide mängu RPG! Tiheda töögraafiku tõttu on mul veel raamat pooleli, aga kui läbi saab, siis sukeldun kohe rollimänguraamatu kallale ka. Kohe kahjuks ei saa, kuna kuuldavasti on seal kuhjaga esimese raamatu spoilereid.

Raamat on küll see odavam variant, aga ega ma nagunii d20nt ega kallimas versioonis boonusena kaasas olevat Tri-Stat dX‘i poleks kasutama hakanud, niisiis elan üle, et mul seda ühte neist 2500st nahkköites raamatust riiulis pole. Tegelikult ootan ma küll seda uut Green Ronini üllitist, millele spetsiaalne süsteem disainitakse, aga ma usun, et ka praegu riiulisse mahutuatud 500-leheküljeline mammut saab asjaks olema. Kuigi ma tean, et d20 võtab ilgelt lehekülgi ära mida muidu mõistlikult oleks võinud kasutada, siis ma loodan siiski, et mängumehaanikat on seal sees vaid väiksem osa. Kunagi hiljem kirjutan kindlasti pikemalt!

Püsiviide 2 kommentaari

Kõrva taha panemiseks

1. juuni 2007 at 0:08 (kodu)

These are terms people used to find your blog.
Today: libedik

Et siis nagu jah…

Püsiviide 2 kommentaari