The Legend of Lobo

28. jaanuar 2007 at 16:48 (filmid, kodu)

Eilseks filmiks oli põnni suur lemmik «The Legend of Lobo» (1962). Mina polnud seda varem näinud, aga tuleb tunnistada, et film oli väga omapärane − dialoogi ei olnud sõnagi. Ainsateks inimhäälteks olid kaadritagune jutustaja, tunnusmeloodia esitajad ning paukuvad püssid. Mõneti meenutas teose ülesehitus filmi (mitte raamatut!) «Jonathan Livingston Seagull» (1973), kuid selle vahega, et Lobo ajal ma magama ei jäänud. :p

Film koosnes peaaegu täielikult loodusvaadetest. Mulle jäi täielikuks mõistatuseks kuidas sellised kaadrid kätte on saadud. Hundikutsikate mängimised, rändamine, jahipidamine… Üleüldse igasugused võitlussteenid, sh lõgismaoga! Oleksin justkui vaadanud ühele hundiperele keskenduvat dokumentaalfilmi. Eriti lahe oli stseen, kus antiloobivasikas üle ja ümber hundikutsika kepsles ning teda peaga puksis. Hunt oli ikka täitsa hädas.

Tasub ka mainimist, et Liisu tuli mulle sülle ja vaatas neid hundikutsikaid üksisilmi oma kümme minutit. Noh, kassid on enne ka igasuguseid loodussaateid vaadanud, aga nii pikalt ja ainiti vaatamist polnud ma enne näinud. Ma juba mõtlesin, et kas ta vaatabki filmi lõpuni, aga mingi hetk ta väsis ära ja läks viskas magama. Pilt siis tegelikult mingist varasemast põõnutamisest. (4/5)

Püsiviide 2 kommentaari

GITS: S.A.C. Solid State Society

27. jaanuar 2007 at 0:48 (anime)

Lõpuks ometi! Nähtud! «Kôkaku kidôtai: Stand Alone Complex Solid State Society» (2006). Muljed? Mõni ime, et animega koos ka alati selle eelarvet mainitakse − see $3,2 miljonit särab ikka ekraanilt kogu oma hiilguses vastu. Minu pandud pildid on küll üsna häguse taustaga, kuid lihtsalt seetõttu, et ma tahtsin sobilikke portreesid saada. Kuigi sarjaga võrreldes mingit täiesti uut taset ei saavutata, on anime detailirikkus siiski kohutavalt mõnus. Keda huvitab, siis suuremaid pilte harrastav ülevaade on siin. Nii oodatud teosel on muidugi ka Wikipedia kirje.

Filmi tegevus toimub kaks aastat peale «Kôkaku kidôtai: Stand Alone Complex» teise hooaja lõppu, ning selle aja jooksul toimunud muutused paistavad välja. See oli ka üks põhjusi miks ma just need pildid valisin. Togusa ei kasuta enam eksklusiivselt oma Matebat ja Batou on oma patsi maha ajanud. Muidugi pole muutused üksi kosmeetilised, vaid muutunud on ka ametipostid ning meeskonnakaaslaste suhted. Rõõm oli muidugi näha, et visuaalselt oli lugu sarjaga väga sarnane. Eksitentsialismifilosoofiat oli seekord… noh, ütleme, et film keskendub ühiskonnaprobleemidele.

Mulle on alati Stand Alone Complexi universum rohkem meeldinud, kui Oshii filmide oma, ning seetõttu ei osanud kahe keeruka hooaja loojatelt filmi oodata. Pigem oleks oodanud kolmandat hooaega, kuid isegi film oli parem uudis kui mitte midagi. Eelarvamusi mul ei tekkinud, küll aga oli kindel üks tõsiasi − film ei saa olla sama kompleksne kui sari, sest lihtsalt ajalimiit paneb asja paika. Nii ka oli, kuid lihtsakoelisuse üle küll viriseda ei saa. Samas loo kulgemise kohaselt oli valik film teha vägagi loogiline. Pöidlad pihku, et Production I.G.‘st veel hooaegu tuleks! Mina olen lootusrikas. (5/5, nagu ma sellele sarjale muud hinnet oleks võimeline panema)

Püsiviide 1 kommentaar

The Machinist

23. jaanuar 2007 at 17:34 (filmid)

Tänaseks filmiks oli «The Machinist» (2004) ehk «El Maquinista». Mulle jäigi alguses segaseks miks IMDb annab täiesti inglisekeelsele filmile hispaaniakeelne pealkirja, kuid filmi tiitrid tegid loo mõnevõtta selgemaks − vähe sellest, et enamikul meeskonnal olid hispaaniapärased nimed, selgus Wikipedia kirjest, et ka võtted toimusid 100% Hispaanias. Enda postituse pealkirja võtsin siiski filmi tiitrites olnud inglisekeelse pealkirja järgi.

Esimesed kaadrid ning filmi üldine õhkkond tõid esile väga meeldviva emotsiooni: “Juhuu! Lynchi wannabe!” Selline mulje ei püsinud küll kuigi kaua, aga midagi sarnast seal siiski oli. Õige natuke. Aga seda oli piisavalt, et tekitada kohe isu «Lost Highway» (1997) üle vaadata. Päris nii kaugele asjadega ei mindud kui Lynchil tavaks, kuid eks ka loo vaatenurk ja teema olid Lynchiga võrreldes üsnagi teisest puust. Samas oli peategelase töökoht mulle kui mootorifoobile vägagi õõvastav. Seda parem elamus muidugi.

Hea meelega nimetaks ka üht teatud vene kirjanikku, kelle teostele filmis siin-seal vihjeid leiab, aga ma ei tõesti ei soovi kellegi filmielamust ära rikkuda. Keda huvitab, siis see leiab vastavad vihjed ülalviidatud Wiki kirjest ise üles (ning see teadis neid nagunii tüki rohkem, kui mina ära tundsin). Filmil on ka tore ja minimalistlik ametlik koduleht (mis sisaldab samas mahus spoilereid kui selle vene kirjaniku nimetamine). Võibolla ei rikuks ka midagi ära, aga etteaimatavamaks teeks tõenäoliselt küll. Igatahes hoiatan ma kõigi seda filmi puudutavate veebilehtede eest varakult ära.

Ja… uh, no mina polnud veel kunagi varem nii spoilerdavat treilerit ka näinud. Täitsa jube kohe. Mul on kohutavalt hea meel, et ma selle filmi kohta enne vaatamist midagi uurida ei üritanud. (4/5)

Püsiviide 2 kommentaari

Keeleharjutused

22. jaanuar 2007 at 18:52 (kodu)

– “Mõtles.”
– “Fought.”
– “Thought.”
– “Fought.”
– “Thought.”
– “Fought.”
– “Thought. Vaata sa pead niiviisi keeleotsa peaaegu suust välja panema. Thought.”
– “Eiii!”
– “Proovi-proovi. Thought.”
– “Thought.”
– “Juhuu! Nägid? Saidki hakkama!”
– “Aarrgh, kui õudne!”

Püsiviide Lisa kommentaar

Nineteen Eighty-Four

21. jaanuar 2007 at 14:51 (filmid, mängud, raamatud)

Hiljutinähtud kolmeosalise anime vaimus sai eile ära vaadatud «Nineteen Eighty-Four» (1984). Väga muljetavaldav! Kui ma ei teaks kuidas mul lugemisega viimasel ajal on ja kui mul mingit virna juba ette varutud ei oleks, siis ma võtaks ilmselt ka raamatu ette (lingi all eestikeelne tõlge!). Raamatu Wikipedia kirje oli muide ka väga huvitav, jagades igasugust taustainfot. Infopuuduse üle küll kurta ei saa. Raamat oli väidetavalt «V for Vendetta» inspiratsiooniallikaks, ning sarnaseid jooni on kahe teose vahel üsna kõvasti küll. Wikipedia kirje on ka filmil endal.

Filmi vaadates tuli lisaks V’le ja ajaloolistele paralleelidele kohe meelde kaks asja − esiteks «Fahrenheit 451» (1966) koos samanimelise raamatuga, ning teiseks Paranoia. Või noh… Pigem selline Paranoia, mida mulle mängida meeldiks − kõhe, supervõimeteta ja kloonideta. Viimane sõltuks minu puhul küll paljuski esitusest, aga ma ei tea kuidas Irmusa mängu puhul kloonidega ümber käiakse.

Ma oleksin muidugi tahtnud siinsetel piltidel neid võimsaid muljeid näidata mis ma filmist sain, kuid pärast paari katset mõistsin, et selle filmi kaadrid lihtsalt ei sobi fotodeks. Vähemalt mitte need kaadrid mida mina oleks näidata tahtnud. Olin täiesti kindel, et suudan siia midagi rabavat välja võluda, aga kõik taandus ikkagi stseeni enda liiga haledaks varjuks. Tekkis tunne nagu ma üritaks piltmõistatuse tulemust kolme-nelja tükiga edasi anda. Kel selline sõna nagu düstoopia huvi pakub, peaks filmi kindlasti ära vaatama. (5/5)

Püsiviide Lisa kommentaar

Kulinaaria

20. jaanuar 2007 at 14:59 (kodu)

– “Sul kõht ka tühi on?”
– “Ei ole.”
– “Ütle siis kui pelmeene teeme.”
– “Teeme kohe!”

^_^

Püsiviide Lisa kommentaar

Must apelsin

20. jaanuar 2007 at 0:51 (muusika)

Kümme minutit viimase kojumineva bussini. Kas minna kohe ja jõuda täpselt peale või hüpata enne plaadipoest läbi? Dilemma kestab kaks sekundit. “Tere, kas teil Ultramelanhooli on? Viimane eksemplar? Oh, mis ümbris. Ma võtan selle.” Jooksu.

Jõudsingi siis koju Ultramelanhooli plaadiga «Must apelsin». Päris pimesi ma seda muidugi ei ostnud. Albumit saab täies mahus internetis kuulata. Kui siin aga minusuguseid on, kellele otse läbi brauseri muusikat kuulata ei meeldi, siis on saadaval ka mõned mp3’ed. Ma tõesti loodan, et need on lood on sinna bänd ise riputanud.

Plaadikarpi läikivast pappümbrikust välja sikutades (natuke keeruline oli küüsi taha saada) avastasin toreda üllatuse. Poster! Ma polnudki kunagi näinud, et plaadiga mõni kaasa pannakse. Nämma!

Kogu plaadiümbris ja plaat ongi sellistes mustoranžikates toonides ja jätab väga ühtlase mulje. Vihikus on sõnad ja bändiliikmete pildid. Traditsioonilised/kasulikud elemendid, check. Vihikut tagasi pannes jääb silma: “palume mitte lugeda sõnadelehte paralleelselt muusika kuulamisega”. Miks küll? Aga ju loojad teavad paremini. Ei lugenud siis kaasa.

Plaati kuulates peaks ütlema, et ma olin juba tükk aega oodanud, et keegi looks midagi sarnast nagu id_rev. Ma ei taha sugugi öelda, et Ultramelanhool oleks id_revi koopia, vaid et ma ootasin plaati mis oleks kvaliteetne, rokkiv, poeetiline ning eestikeelne. «Must apelsin» täidab vähealt minu jaoks kõik need neli kategooriat. Poeetiline on hetkel küll natuke kõikuv, kuna tänapäeva elutempo juures pole vähemalt minul küll enamasti aega puhtalt muusikale pühenduda. Sõnade lugemine aga tagab just selle, et inimene pühendub 100% muusikale. Noh, see on muidugi minu arvamus. Ilmselt ma siiski kunagi eiran seda vihikul olevat palvet, et poeetilisusest paremat pilti saada.

Püsiviide 3 kommentaari

The Black Hole

18. jaanuar 2007 at 1:39 (filmid, raamatud)

Pärast seda kui mulle meenus samanimeline koomiks, siis ma lihtsalt pidin ära nägema ka filmi, mille põhjal mu kunagine lemmik joonistatud oli. Nüüd saigi «The Black Hole» (1979) ära vaadatud. Wikipedia andmetel oli tegu ka esimese Disney filmiga, mis sai endale PG reitingu, ehk siis lapse kinnolaskmiseks oleks vaja vanema nõusolekut. Lisaks sellele olevat ka selle eksperimentaalfilmiga pandud alus Touchstone Pictures‘i rajamisele.

Võiks öelda, et ma ei oodanud, et kõik nii täpselt maha joonistati, aga ega Disney vennad siis mingid kehvikud ole. Tegelikult meeldis mulle koomiks rohkem. Vähemalt ma mäletan oma tosina aasta tagust lugemist paremana kui film oli. Peab koomiksi välja otsima ja üle lugema. Õigupoolest keskendusid koomiks ja film eri asjadele − filmis esitleti päris korralike vaadetega kosmoselaeva sisemust (olin lausa üllatunud) ning oli selline taeva/põrgu teema, samas kui koomiksis oli palju süžee seisukohalt ebaolulisi asju ära jäetud ning loole ei hakatud mingeid kõrvaltähendusi külge pookima. Muusika oli samas väga hea ja sobilik.

Olem ausad, film oli kohati ikka üsna camp. Kosmoselaeva koridorid annavad paraja võimla mõõdu välja… “Umm… Mis need ühtlase laviinina veerevad oranžikalt helendavad pallikesed on?” mõtlen mina, “Meteoriidisadu!” hüüab teleekraanilt päästev Dr. Kate. Lisaks sellele sain teada, et kui kosmoselaeva seina tekib auk, siis härmavad auguga ruumis olevate inimeste juuksed ära, ning robotid härmavad inimestest rohkem. Noh, ning see et tünnikujulised mehaanikrobotid on suutelised mitu lasku taluma ja lahing-androidid ühest lasust juppeks lendavad… See polnud tänu «Tähesõdadele» enam miski uus teadmine. (3/5)

P.S.
Lisaks peab mainima, et «Galaktikas hääletaja käsiraamatu» Marvinit kujutasin ma alati V.I.N.CENTi taolisena ette. Eks ma seda lugedes lihtsalt ei teadnud, et android on inimesekujuline robot. :)

Püsiviide Lisa kommentaar

Tumehaldjad

17. jaanuar 2007 at 18:48 (kodu, mängud)

Järjekordne inglise keele kontrollimine. Siin-seal mõned pisivead ja siis järsku selline täiesti grammatiliselt korrektne lause:

“Do you like the drow?”

Eks ma siis uurisin, et mis ajast tumehaldjad viienda klassi õppekavas on. Kahjuks selgus nagu arvata oligi − lause pidi tegelikult käima joonistamise kohta. Kardan, et geograafia ja Underdark seisavad aga veel õppekavas ees.

Püsiviide 2 kommentaari

Kosmoseooperifantoom

16. jaanuar 2007 at 1:36 (anime, muusika)

Ei suutnudki siis täna vastu panna ja vaatasin «Memorîzu» (1995) esimese ja viimase loo uuesti ära. Tuleb tunnistada, et «Magnetic Rose» muutus teiskordsel vaatamisel lausa paremaks, samas kui «Cannon Fodder» jäi samale tasemele. Pole siin ka midagi imestada − üks räägib lugu ja teine annab mulje, lugu on aga palju kergemini mitmekordselt tarbitav kui mulje.

Ma isegi ei tea kuidas see juhtus, aga järsku sattusin ma ühe «Magnetic Rose»’i teemalise AMV peale, ning see oli vägagi meisterlikult tehtud. Kuna ma eelmises postis õigupoolest selle loo kohta sõnagi ei öelnud, siis saab anime teemast ja kvaliteedist videot nautides üsnagi adekvaatse pildi. Katkendid on videos nii jupitatud ja segamini, et spoilerihirmu küll ei tohiks karta. Taustaks on Harajuku «Phantom of the Opera (Remix)». AMV lõikas kokku keegi Kevin Caldwell.

Jah, vaadake nüüd kõik − Higgins jagab tümpsuvat muusikat.

Püsiviide Lisa kommentaar

Next page »