Risk

29. juuli 2007 at 20:06 (mängud)

Eile sadasid mõõduka ootamatusega meile külla Chloe ja Ozkar, koos lauamänguga «Risk». Mul on nagu miski mälestus, et see oli meil ühikas, aga seal sai ikka rohkem canastat ja doominot mängitud. Ühesõnaga nägime seda mängu lähemalt esimest korda, hoolimata sellest et tegu on vist kõige levinuma sõjamänguga üldse. Kõigepealt oli muidugi remont ja täielik Tom Sawyeri sündroom − Chloe ja Ozkar eesotsas naisväega värvisid meil praktiliselt terve köögi ära. Enne oli ka miski seina jagu värvitud ja mul jäi veel üle pärast nende lahkumist ühele seinale teine kiht peale kanda. Täitsa elamise nägu tuleb juba kodule tagasi ja väga hea näeb välja ka!

«Risk» ise oli küllalt lihtsate reeglitega ja seetõttu tore seltskonnamäng. Plastmehikesi oli paaaalju. Lahingutes kasutatakse täringuid, mis oli mulle lauamängu puhul natuke võõristav, aga tundus hästi töötavat. Alguses oli segane see kaardite värk, aga tegelikult polnud asjas midagi keerulist, kui see välja arvata, et vähemalt mulje järgi oli erinevaid reeglivariante päris kopsakalt. Meie seda kuldset ratsanikku näiteks ei kasutanud.

Mängulauda üles pannes ei suutnud kohe mitte naerupahvakat tagasi hoida. “Hehee… Kus Venemaa on?” Mida pole, seda pole, aga see-eest oli hästi suur ja poolt Euroopat hõlmav Ukraina! Maailmakaart ise oli üsna proportsioonidest väljas, aga see ei seganud üldse. Mängulaua ülesseadmine oli täpselt nagu «Farlanderis» − mängijad käivad kordamööda suvalistele aladele vägesid. Kui aga mäng lõpuks pihta hakkas, siis tekkis mulle aimdus, et tegu on «Troonide mängu lauamängu» d20 väljalaskega. Eriti avaldus see liikumises, kus suure väega võid ühe käigukorra ajal kasvõi tervest kontinendist üle sõita, samas kui teistel tüüpidel suured väed sealsamas kõrval passivad ja midagi teha ei saa, kuna nende kord pole. Iseasi kui otstarbekas see manööver alati on, aga seda tehti ikka rohkem kui ühe korra (nii umbes kümme). Vägesid saad iga käik juurde… Ja võid täiesti suvaliselt paigutada. Näiteks enda üksikule vaenlastest ümber piiratud püssimehele pole miski kunst hea värbamise korral mõni maailma suurematest armeedest appi potsatada. Väga imelik, aga ju siis logistika või värbamispatriootika on niivõrd võimas lihtsalt kohati… Ma ise kahtlutasin seda varianti, et Venemaa on planeedi tuumikus ja pritsib siis vägesid või propagandat välja, kui loogikaauk tekib. Armee ülalpidamise peale siin mängus mõtlema ei hakatud.

Mängu juures meeldisid mulle kõige rohkem missioonid − kaardipakist tõmmatavad ülesanded, mille täitmisel sa võidad vahet pole mis seisus. Ja kuna tegu on kaartidega mida kõigil on neli tükki, siis ei tea kunagi mida kellelgi võiduks saavutada vaja on. Väga lahe! Alguses ei meeldinud mulle täringud üldse, aga kui ma nägin seda “suure armeega üle kõige” manöövrit, siis ma sain aru, et täringud on täiesti omal kohal ja kõik toimib nii nagu peab.

Sesmõttes täitsa tore ajaviide, et reegleid vähe ja saab seltskonnaga muud juttu ka ajada mängu kõrvalt. Selline 100% jälgimine-ragistamine ei olnud nagu näiteks male või doomino. (3/5, abstract and rules-light world conquest game with no Russia!)

Advertisements

Püsiviide 8 kommentaari

Reklaam

27. juuli 2007 at 21:55 (igasugust, kodu)

Kolm poisslast otsivad kodu.

Tulevikus on nad ilmselt umbes sellised.

Asuvad Pühajärvel, aga ma usun, et nad on võimelised ka transpordi välja nuruma, kui väga kaugele ei taheta. Ussirohi ka antud. Piltide suurendamiseks klikka.

Püsiviide Lisa kommentaar

Igatsetud hetk

26. juuli 2007 at 22:15 (raamatud)

Lõpuks ometi! Ma ootasin seda nii kaua − õhtut, kus oleks piisavalt aega ja jaksu, et tegeleda raamatuga. Ma tunnen juba ette, et see saab väga tore kogemus olema.

P.S.
Ma ei räägi Potterist. Martin, siit ma tulen.

Püsiviide 7 kommentaari

Mütojärg

26. juuli 2007 at 0:13 (igasugust, mängud)

Kui mänguõudused möödas, siis oli mul isegi mahti natuke ringi vaadata ja süüa otsida. Me vahepeal käsime küll Mandiga tatraleotise järel, aga see ei toitnud kohe üldse mitte. Kuna aga kulbitäis putru koos aedviljadeja kolme sašlõkitükiga maksis 80 krooni ja kahe ilma kintsuta kanakoiva suurune lihakäntsakas 150, siis ei ajanud kohe mitte seda ostma. Nagu Madis ütles: “Nad teevad su puupaljaks. Aga nad teevad seda väga sõbralikult ja sooja naeratusega!” Kuigi kõrtsmik oli väga ehe, siis jälgisin pigem Chloe vihjet ja otsisin kohta kus toitlustuseta rollimängijad pidid süüa saama. Pärast väikest kõmpimist leidsingi Heli ja Lendya, kellelt saadud kaks sardelli koos kahe leivaviiluga oli minu Mütofesti kõige toitvam eine. Suur aitäh!

Sel hetkel hakkas mulle (kerget) huvi pakkuma, et mis siin peale minu telgi ja kempsude üldse veel on. Lava oli, siis oli telklaager, mis oli taaskeastajate oma nagu pärast selgus ja kiikasin isegi linnusesse, ning avastasin sepikoja. Keegi rääkis veel hiiest. Uurima ei olnud erilist isu nagu midagi minna ja tuttavaid nägusid ei paistnud ka. Niisiis läksin otsisin ükshaaval oma mängijad üles uurisin kuidas meeldis. Tuu-Tuud ja Manti ainult kahjuks ei näinud enam.

Kohtumistest rääkides nägin põgusalt ka oHpuud ja unustasin sootuks mainida enne minu mängu toimunud Irve seminari «Jutumängudest drägoni näitel», mis oli väga vahva, kuid ümber jutustada pole siinkohal mõtet. Mõtlesin veel niipalju, et küll olid alles Mütofesti tarvis sõna välja mõelnud. Jutumäng. No aga see läks nende teabekodade ja tühjendamise kohtadega väga hästi kokku ka.

Igatahes sain ma pärast einestamis Sashi ja Madise telgis koha ja ei pidanudki enda omaga jändama. Õhtul sai niisama juttu aetud ja nägin Virge ning tema mehe Marguse ära, kuid nende põnn oli pidevalt nii jooksus, et seda nägin vaid kaugelt. Seltskond oli väga lahe ja eriti jäi meelde Paide kutsekooli direktor, kelle nime ma ei suutnudki püüda, aga väga tore tegelane oli, ning tema jutt oli väga jabur, naljakas ja hariv. Parim kombinatsioon mu arust mis jutul olla saab.

Ja üks tore hetk oli veel kui Oorti kontserti ajal läks vool ära ja nad mängisid edasi. Olekski võinud akustilised konsertid olla! Olu kuulda ka ilusti ja ei pidanud karjuma kui midagi öelda oli. Aga jah, peagi oli vool tagasi ja kella ühe paiku sai telki kobitud.

Juube külm oli öösel. Ma ei mäletagi, et nii õudne oleks olnud telkides, aga kui ma lõpuks juba valges ärkasin külmast, siis nägin ka põhjuse ära miks mul külm oli − nimelt oli magamiskoti lukk kuidagi vööni lahti vajunud. Brr… Sooja sain alles siis kui väljas olin kõndinud mõnda aega. Hommikusöögiks oli singipuder, mis oli sellele eelnenud tatraleotisega võrreldels väga toitev, aga kaks sardelli tegid sellele hoolimata abiks olnud kamale ikka lõdva randmega ära.

Teine jutumängupäev algas sellega, et ükski registreerunu ei jõudnud kohale ja me mõtlesime juba Madisega, et saame mängijatena vaatama minna mida see d20 mängujuht Jaanus endast kujutab, aga siis tuli neli huvilist kohale ja see variant langes ära. Tegime siis Jaanusega huvilised pooleks − tema sai endale registreerunud ja mina juhuslikud uudishimulikud koos Virge ja Margusega.

Kui eilne mäng oli olnud kindlusesse sissemurdmine, siis seekordne mäng oli kindluse kaitsmine. Mängijate keskmine vanus oli seekord suurem ja see andis otsekohe positiivselt tunda! Ei olnud mingit jaburdamist. Tundub, et kõik jäid rahule. Mina küll jäin. Eks ta lühikeseks jäi, aga oli ka viimane päev ja ei tahtnud inimesi kaua kinni hoida. Pealegi teadsin ma ise, et kui ma hiljemalt poole kolmeks kokku tõmmata ei saa, siis pean Tartus öömaja leidma.

Uudistasin natuke veel kindluse terasega vallutamist ja siis viskas Madise vend Tim mind Jõgevale ära. Ma pidin bussijaamas küsima, et kas see ikka ongi see Jõgeva bussijaam, sest tegu oli kahe ootepaviljoniga, nagu me Tartus ja mujal nägema oleme harjunud. Selgus, et oli küll.

Kui Mütofestile tulles olin bussil kohanud Draugi, kes muljetas oma Gruusia reisidest, siis tagasiteel nägin bussis Edvinit. Me polnud oma neli aastat näinud ja taaskohtumine oli väga rõõmustav. Kohtusime EKA graafikaosakonna sisseastumiskatsetel ja ei saanud kumbki sisse, aga see-eest avastasime, et klapime hästi ja Edvin rääkis mulle misasi on kartulipirukas ja miks viineripirukaid osta ei tasu. Tartus sattusime aga eri ülikoolidesse ja seda enam oli tore avastada, et ka temast on saanud mängujuht! Ja mitte ainult, tal oli ka äsja ilmunud raamat! Kogumik novelle, lühijutte ja miniatuure. Väga äge. Sellega olen ma remondi süül küll alles kahjuks poole peal.

Aga kokkuvõtvalt siis üritusest? Minu jaoks tegi selle heaks seltskond. Kõik muu oli teisejärguline.

Püsiviide 2 kommentaari

Mütofest

25. juuli 2007 at 0:42 (igasugust, mängud)

Käisin nädalavahetusel Mütofestil. See oli minu jaoks esimene kord. Kohale sõitsin bussiga ja tulin Kassinurmel maha, kuid pärast paari telefonikõnet selgus, et õige peatus mahatulemiseks oleks olnud Kalevi. Kodulehel polnud selle kohta küll sõnagi, vaid kõigest link bussireisidesse. Õnneks sain autoga kohale ja peagi pidin tööle hakkama. Toitlustuse kirumisel ma ei peatu.

Telk näidati kätte kus ma mängu tegema hakkan ja siis oli üks väga lahe stseen.

“Oih, sul on ju lauda vaja!”
“Ei ole tegelikult, sinna telki ei mahuks korralikult ja…”
“Ma kohe helistan ja organiseerin sulle laua!”
“Ei, ma ei taha seda.”
Teine valib juba telefonil numbrit.
“Mul ei ole lauda vaja,” kordan.
“Kuule, Henril on lauda vaja,” räägitakse juba telefoni, “kas seminaritelgist ei saa mõnda tuua?”
Räägib natuke ja siis mulle teatatkse, et ärgu ma muretsegu, laud on juba teel.

Kujsuures laud toodigi ja ka toojad ei teinud mu protestidest välja. Tõstsime siis d20 mängujuht Jaanusega selle laua lihtsalt telgi taha ja lasime pingi maapinnale kokku. Kokkulastud pink kulus tegelikult täitsa ära ja istumise alla sai minu magamismatt ühele poole pinki ja teisele poole ühe tulemata jäänud kaupmehe müügitelk.

Kell kaks hakkas siis pihta. Neljast registreerunust ilmus kohale kolm. Kõik naisterahvad! Ja minul oli miski kindlusesse sissemurdmine planeeritud. No olgu, vahet pole. Briifisin nad ära ja kui tegelased olid põhimõtteliselt valmis, läks üks mängija ära. Mulle oli see paras hoop, sest… ma ei tahaks päris öelda, et ta oli kõige asjalikum, kuna ka allesjäänud kaks olid väga toredad, aga ta oli neist kõige vanem ja aktiivsem, ning üleüldse tundus väga eksimatult selles kolmeses grupis… mitte jällegi otseselt liidrina, aga pigem sellise liikumapaneva jõuna. Kahju oli.

Õnneks aga olid parasjagu telgis meie tegemisi uudistamas Mant, keda ma varasemast tundsin ja keegi umbes 17 aastane linalakast noormees.

“Sa ei taha mängu tulla?” küsin Mandilt.
“Tahaks küll, aga ma olen siin larbil tähtis NPC,” laiutab too kahetsevalt käsi.
“Aga tule ikka?” ei jäta mina jonni.
“Ma pean korra ära käima,” ütleb Mant pärast väikest mõttepausi ja mõne hetke pärast ongi mul uus mängija olemas. Õigemini isegi kaks, sest see linalakk tahtis ka mängu. Mis mul selle vastu saanuks olla?

Briifisin neid olemasolevate kultuuride ja üldise olukorra asjus, ning et tegelane peab olema krahvi teenistuses. Siis hakkas pihta − linalakk tahtis miskit suure vasaraga päkapikku mängida. Ma siis seletasin, et põhimõtteliselt nad eksisteerivad selles maailmas kus mäng toimub, aga nad sulgesid end juba väga ammu mägedesse. Seepeale lajatati mulle, et noh, oleks ka aeg välja tulema hakata. Ma ei kuulanud teda ja tema jätkas, et “Miks siis ikkagi ei või? Olekski ju meeldejäävam mäng.” Meelde see jama mulle jäi küll, seda võin ma kindlalt öelda.

Jään siis mina enda seisukoha juurde, et tegelaseks oleks inimene. Samas olin ma Ozkari õele Qahditile lubanud kääbikut mängida, aga tal oli nii lahe tegelase idee, et ma pakkusin kääbikuks olemise lausa ise välja. Pealegi ei olnud kääbikud end kuhugi sulgenud. Kui vasaraga päkapikku ei lubatud mängida, siis oli tüüp nõus kompromissiga: suure kirvega metslane. Kuigi ma oleks tahtnud kahe käega peast kinni haarata ja juuksed välja katkuda (ma jätan täpsustamata kelle omad), siis seletasin ma kannatlikult, et ma ju rääkisin, et olustikuks on renessanss ja kirvega metslasi teatavasti sellises ajajärgus tänavapildis ei olnud. Kuna mängija oli aga väga järjekindel, siis ma küsisin, et miks sel juhul krahv peaks sellise metslase palkamisest huvitatud olema? Tüüp noogutas agaralt: “Noh, ma olen siis metsast ja…” lasi oma joru edasi kuidas ta inimesi tapab. Lõppeks ma sundisin ta lihtsalt djalist gladiaatoriks, kuna muud varianti sellise looma eksisteerimiseks ma ei näinud ja kahekäerelva kompromissiks sai falkion. Huh, arvasin mina.

Metslane (kasutan lihtsuse huvides tegelase jaoks seda mõistet) oleks kohe kõrtsis end laua alla joonud, aga kaaslased takistasid teda ja mindi siiski kindlusesse sisse murdma. Vaikselt müürist üles, vaikselt uinutiga valvur maha. Ja arvake ära mida võttis ette metslane, kui tema ka üles jõudis? Ta lõikas teadvusetul valvuril kõri läbi. Siis tuli mulle uus hoop. Nimel oli Mandil kodus miski olukord ja ta pidi ära minema. Mõtlesin, et lähen raban d20 pealtvaatajate hulgast mõne tüübi mängima lihtsalt, aga nemad olid just lõpetanud ja sealsamas kõrval oli kõlavööd punuv Tuu-Tuu, kelle ma siis oma telki tirisin. Kolmas briif ja mänguga edasi. Kell võis juba seitse küll olla selle peale.

Kindluses sattus metslane teistest eraldi ja ründas kohe esimest inimest keda nägi selja tagant pistodaga. Tema õnnetuseks oli tegu maagiga, kes teda kuulis ja keelas endale viga teha. Kuna metslane oli oma punktivaru kulutanud tegelase füüsise ja igasuguste võitlusoskuste arendamise peale, vajus mängija nägu loitsu vastupanuviske valemit kuuldes üüüsna pikaks. Muidugi ta ei veeretanud seda ära, aga see muidugi ei takistanud teda mulle pinda käimast.

“Ma ründan teda!”
“Sa ei taha talle viga teha.”
“Löön teda pistodaga!”
“Su meelest pole see üldse hea mõte.”

See oleks ilmselt üsna kaua kestnud, kui ma lihtsalt tempoga edasi poleks liikunud. Paar sarnast fraasi tuli veel ja siis jooksis vennike kaugemale, et sealt vibuga meest lasta. Loomulikult püsis loits peal ja ta ei suutnud maagi lasta. Lõpuks saabus üks unine tegelane uurima mis lärm on ja siis saigi metslane endale märklaua: öösärgis ja relvastamata noore naisterahva. Sellele nool kõhtu kihutatud, mängija lahkus. Ju talle oli siis ikka seda verelaskmist väga vaja, et ta enne ära minna ei saanud.

Ma arvasin, et ma tean mida d20 inimestega teha võib, aga seekordne Mütofest avas mu silmad veelkord. Võibolla oli see niivõrd terav seetõttu, et ma olen ära harjunud, et enda koju ma selliseid inimesi ei lase… Võibolla aga oli see kõige avatum tapahimu mida ma kunagi näinud olin. Kusjuures mitte kõik d20 mängijad ei muutu sellisteks, aga üldine tendents on täiesti olemas. Võiks isegi öelda, et ma olen ise sealt august läbi käinud, kuigi ma polnud kunagi (vähemalt enda meelest) nii agressiivne.

Muidugi võib öelda, et mängu teeb mängujuht, mitte süsteem, aga miks olen ma siis kohanud nii paljusid inimesi, kes rollimängudes käituvad kui viimased maniakid? Ma ei tahaks uskuda, et need inimesed ongi kogu aeg sisemiselt sellised olnud. Pigem ma arvan, et kui läheb halvasti, siis võib mängujuht õppida oma trikid just d20 raamatuid lugedes. Kui inimene on millestki vaimustunud (nagu rollimängudesse sisenejad tavaliselt algfaasis on), siis ahmitakse see info sisse puhta kulla ja kaanonina, kus aga tapmine on lahendus ja iga ukse küljes kahtlustatakse lõksu. Ning kui selline mängujuht loob maailma, milles kaks kõige olulisemat asja on korjatavad võluesemed, ning varitsevad ohud, siis… Kas mitte mängija ei muutu, kui teda pidevalt rünnatakse või ta kogu aeg hirmus elama peab? Sest seda need raamatud ju õpetavad − kuidas tegelaste teele sokutada elajaid ja lõkse ning kuidas nende üleelamist materiaalselt tasustada.

Võib ju naerda, et kas siis peaga mõelda ei osata, kuid kui praktikat vaadata, siis ega ikka osata küll.

Püsiviide 6 kommentaari

Iiri tampoon

17. juuli 2007 at 20:10 (igasugust)

WTF’i küll juba sai aga… Ma mõne aja eest ostsin ühe pudeli Guinessi. Ei ole ma õllesõber üldse. Nii huvi pärast puhtalt, et mida need iirlased joovad siis. Ilgem jälkus oli ja sõber, kes ikka õlle joob, tegi ka roppu nägu. Siis vaatasime et miski kõliseb sees. Jää ei saanud nagu olla… Lõime siis pudeli kirvega sodiks ja kanäe! Seal oli plastmassist ja tiibadga iiri tampoon! Olge siis ettevaatlikud!

Püsiviide 7 kommentaari

Bedazzled

17. juuli 2007 at 19:46 (filmid)

Kunagi ammu-ammu oli see film telekast ka ja ma hakkasin seda suure õhinaga vaatama ja umbes nende tuvide koha pealt läks vool ära. Nüüd siis tekkis juhus ja vaatasin filmi «Bedazzled» (1967) lõpuni ära. IMDb’st tasub kindlasti filmitsitaate lugeda, päris pärleid leiab ikka. Samas ma pole selline tüüp, kes igat briti huumori asja nüüd sajaga fännaks − kaugel sellest, aga mõned asjad on ikka väga andekad. «Bedazzled» on üks neist.

«Faust» mulle gümnaasiumis meeldis. Hiljem pole üle lugenud. Võibolla peaks, aga lugemisvara järjekord on mul niigi pirakas − kust ma selle aja küll võtaks? Loeksin ma nüüd seda teise pilguga, kui tegelasi briti aktsendis rääkimas ette kujutaks? See oleks juba midagi. Samas ma ei usu, et tekst seda visiooni lõpuni toetaks.

Filmist on uusversioon ka tehtud. Ei teagi kas ära vaadata või mitte… Liz Hurley on ju kaunitar küll, aga Brendan Fraser… Tollel on ikka üks roll tobedam kui teine. (5/5, excellent British faustian humour! Should I watch the new version too?)

Püsiviide Lisa kommentaar

Heroes

9. juuli 2007 at 16:15 (filmid)

Sünnipäeval sai aga vaadatud ka paar esimest seeriat sarjast «Heroes» (2006-????). Ülejäänud osad jättis Reimo mulle ja vaatasin nad ära. Peaks mainima, et see on vist kõige lahedamalt tehtud supervõimete värk, mis ma näinud olen. Umbes nagu X-mehed, aga ilma kostüümideta, ei tööta rühmas ja näevad kõik 100% inimesed välja − ei ole mingeid soomusnahku ja siniseid vendi. Sarja teema oli üsna sarnane filmile «Unbreakable» (2000), aga viimane oli mu mälu järgi tsipa süngem. Wiki kirje järgi tundub, et sari on teiselpool suurt lompi päris suur hitt olnud. Kuigi mul endal miskit ahvivaimustust ei tekkinud, saan ma täiesti aru miks. Päris hea oli.

Sarja põhimõte siis ilma mingite spoileriteta selles, et inimesed üle maailma avastavad endas üleloomulikke võimeid. Algus oligi väga infoküllane, kuna kohe lajatati miski kümmekond tegelast siit-sealt letti, aga üsna kähku hakkas asjas orienteeruma siiski. Ning nagu arvata oli, siis on üksteisega kokkujooksvad “kangelased” üksteisega rohkem seotud, kui esmapilgul paistab. Väga peenelt tehtud värk. Mulle tulid kohe Brüleni tegelaste omavahelised seosed meelde. =)

Tegelasi oli ka igasuguseid, aga maailma päästmise teema tuli ikkagi sisse. Samas oli see üks normaalsemaid mis ma kohanud olen. Oma kolme pealemmiku (Hiro, Bennet, Niki) pildid panin siia ka. Pealemmiku selles mõttes, et peategelaste seast. Kõrvaltegelaste hulgas oli ka paar väga lahedat tüüpi aga nendele kahjuks eriti ei keskendutud. Ma pean peamiselt silmas Ted‘i ja Claude‘i, kuid ega nad ilmselt peategelaseks poleks kõlvanudki. Vähemalt mitte sellisesse sarja.

Paistab, et viimasel ajal on paljude tegelaste ja tegevusliinidega asjad üldse moodi läinud. Kasvõi näiteks «Troonide mäng» või «Lost». Mulle meeldivad sellised teosed, kus erinevad inimesed saavad endale erinevad lemmikud leida. Tundub kuidagi palju ausam ja olgem ausad − muumia sündroom on lihtsalt jälk. Samas eelmisele kahele jäi «Heroes» minu silmis alla. (4/5, ordinary people discover superpowers and so we have… human looking X-Men without co-operation and latex! And it’s pretty good.)

Püsiviide 11 kommentaari

Miljonivaade

8. juuli 2007 at 21:55 (kodu)

Meie aknast nähtavast Venemaast, Peipsist ja selle viimase kohal toimuvast päikeseloojangust teavad ilmselt kõik, kes meie pool käinud ja suvel ööbinud, aga nüüd avastasime ühe miljonivaate veel, mille eest hoolitsevad meie armsad naabrid. Köögiaknast oligi muidu liiga igav välja piiluda, eks ole. Klikka, et paremini aru saada.

Püsiviide Lisa kommentaar

The Shawshank Redemption

8. juuli 2007 at 21:38 (filmid)

Pärast «Constantine‘i» käis küll mingi vesterni jutt läbi aga kuna mul ainult üks oli ja seda Christjan pelgas, siis viimaseks sünnipäevafilmiks sai siiski üks “rahulik”, ehk «The Shawshank Redemption» (1994). Jällegi üks kuulus film põhjaliku Wiki kirjega. Ma veel pakkusin filmi «In the Name of the Father» (1993), aga Christjan tahtis väga järjekindlalt Shawshanki. Tal oli seal üks lemmikstseen. Pärast selgus, et valisime pea kümme minutit pikema vanglaeepose ja teist filmi valides oleks nad isegi lõpu ära näinud (bussile pidid jooksma).

Olin näinud seda ja rohkem kui ühe korra, aga see on siiski selline teos mida võib rohkem kui ühe korra vaadata. Ainult et mõni aasta võiks vaatamistel ikka vahel olla. Järjekordne “süütu mees vangis” lugu, aga käesolev on Stephen Kingi novelli «Rita Hayworth and Shawshank Redemption» ainetel. Raamatut pole ma ise lugenud, aga Wikit uurides tuli mulle üllatusena, et film oli tegelikult julmem kui novell. Ma ikka arvasin, et pigem keerati toone maha aga… Samas midagi halba küll pole öelda. Pigem mulle meeldisid need muutused.

Christjani lemmikkohaks oli raamatukogu sorteerimine: “The Count of Monte Cristo, by Alexandre Dum’ass.” Mul nagu ei olnudki mingit väga lemmikkohta. Polnud selline film nagu, et oh, vaata kus nüüd tuleb šeff stseen. Rahulikult kulges kuni lõpuni välja. Selline tore ajaviide. (5/5, an excellent low violence movie of a pre-WWII american prison)

Püsiviide 2 kommentaari

Next page »