Inland Empire’i ootusärevus

26. veebruar 2007 at 15:38 (filmid)

Uskumatu, et ma alles nüüd avastasin, et Lynchi «Inland Empire» (2006) on väljas! Olin seda filmi ju nii pikka aega oodanud! Samas ei ole filmi levitaja suurkompanii, niisiis mõni ime, et sellest igalpool ei kisata. Ja filmis mängib Jeremy Irons, kelle osatäitmisi ma eranditult nautinud olen!

Lisaks tundub, et filmil on miski seos Lynchi varasema teosega «Rabbits» (2002). Kui see tõele vastab, siis saab «Inland Empire» ilmselt väga sürr kogemus olema.

Igatahes, üks treileritest on siin:

Ahjaa, alloleva Itaalia treileri algus oli muidugi omaette pärl. =D

Peab… Filmi… Nägema…..

Advertisements

Püsiviide 2 kommentaari

Jälle juhtima?

26. veebruar 2007 at 1:24 (mängud)

Olen juba mõnda aega hoogu võtnud, et jälle Brüleniga pihta hakata ja täitsin täna sündmusi meelde tuletades mängupäevikus olevaid lünki. Oiiii neid oli palju… Samas oli logisid väga lõbus lapata. Igasugused toredad kohad said üle loetud. Näiteks seigad Brüleni kõige kuulsama kõrbepojast eradetektiiv/varas/maag/tagaotsitavaga, kes on oma vangist põgenemistega korravalvele päris palju peavalu tekitanud:

Uurija: “Kuidas te muidu uurimisele kaasa aitaksite? Ning mis garantii meil oleks teie põgenemise vastu?”
Khalid: “Mõelge sellele nii… Kui ma põgenen, leiate te mu nagunii ülesse.”
Uurija: “Aga miks te selle teadmisega siis eelmine kord põgenesite?”
Khalid: “…siis ma veel seda ei teadnud. Ma ei arvestanud, et te võtate kasutusele odavad trikid, näiteks nagu maagia!”
Khalid: “Te tegite sohki!”

Ja mängus on ka jõuka kaupmehepere ainus võsuke, kes järgnevas lõigus oma sünnipäeva peab:

Sefesi: “Kui keegi oleks mulle poole sõnagagi vihjanud…” naeratab Sefesi oma istmelt, umbes nagu kahetsedes, et tal midagi kinkida ei ole.
Beatrix naeratab kõrbepojale säravalt: “Teie kingi sain ma juba eile kätte…” ning võtab taskust kuldse sõrmuse.
Ema: “Oh,” ütleb ema üsna jahmunult.
Ema: “Et siis…?” vaatab pungilsilmi ühe otsast teise otsa.
Beatrix: “Oh,” ehmatab siis ja lisab kiirustades: “Ei, ei… Siin oli džinn.”

Ning ka teine kaupmehevõsu, kes viimasel ajal näitlejatega aega veedab:

“Kokkulepitud rapiirivõitlusest ära joosta pole ilus,” vibutatakse Alfredi poole sõrme.
Alfred kergitab kulmu: “Millest sa räägid?”
Alfred: “Ahjaa…”
“Mis su näoga juhtus?” küsib Berdina kohkunult sinikaplekilist nägu nähes.
Üks teine näitleja kummardub lähemale vaatama. “Oh, seda ma tean küll,” ütleb too veini rüübates. “Väga nakkav.”

Lisaks veel noor ja natuke tõmmu naisterahvast ratsaväelane, kes töötab erasadamas ihukaitsjana:

Lana: “Kas teil pole mitte aeg lakka pugeda?”
Alfred (mitte see eelmine, vaid pisike Alfred): “Oh, juba… ja homme on pühapäev!”
Lana: “Hobused ei pea kahjuks pühapäevi.”
“Oh…” pettub Alfred.
Lana: “Kas sina jätaksid pühapäeva puhul söömise ja selle teise asja vahele?”
Alfred: “Ee… vist mitte.”
Lana: “See muudaks pühapäevad väga ebameeldivateks, eks ole?”
Alfred: “Oojaa! Mõtle, pead terve päev kinni…”
Emil: “Alfred!” manitseb vanem vennas järjekordselt lobamoka suud.

Ja lisaks teistele veel noor paruness, kes oma nõoga viimase peigmeest kammitseda püüdsid − peigmees oli nimelt pärast haavatasaamist ebanormaalselt kiimaline:

Heidi: “Vaata… selleks, et tal mõistus.. sealt… tagasi ülespoole liiguks… saab talle sisendatud, et… see… ei ole just nii suur kui ta teab olevat…”
Heidi on kuidagi ebaleva häälega. Teha on palju lihtsam, kui sellest Sarienne’iga rääkida…
Sarienne: “Ummm? Räägi nagu… fröhlis.” (Fröhl on siis kohalik keel.)

Kuidas küll keegi saaks nende toredate tegelastega tegelemata jätta? ^_^

Püsiviide Lisa kommentaar

Mina leidsin…

25. veebruar 2007 at 0:40 (kodu)

…võikarbist neli kassikrõbinat.

Püsiviide Lisa kommentaar

Jasper Morello

23. veebruar 2007 at 11:36 (filmid, igasugust)

Sattusin täiesti juhuslikult peale sellisele lühianimafilmile nagu «The Mysterious Geographic Explorations of Jasper Morello» (2005). Nagu ma pärast Wikipediast teada sain, siis kandideeris see ka Oscarile. Seep see on kui žanrifilmidele pühendud ja tööd teed/mängid. Enam ei tea mis filmimaailmas toimubki! Rein Oks lõpetas kuuldavasti Cinemania ka ära − nüüd eestlased täitsa pimedas. Okei, nüüd filmist endast ka.

Esiteks hämmastasid mind visuaalid! Ühevärvilisus! Udud! Hammasrattad! Aurumasinad! Ning tegelasteks on burtonlikult kondised või jässakad siluetid! Kuidas saab selline asi vaatajat mitte enese külge naelutada? Küsimus oli retooriline, sest mina küll ei tea. Kusjuures mida edasi seda paremaks läks. Varsti lisandusid gravitatsiooni eiravad õhulaevad ja ududes hõljuvad lendkalad! Väga äge! Igatahes oli tegu ühe visuaalselt väga omapärase animafilmiga, mida vägagi vaadata soovitan.

Ahjaa, pooletunnise teose tõi minuni YouTube. Siin on esimese, teise ja kolmanda jupi lingid. Filmil on ka ametlik koduleht.

P.S.
Ma kasutan viimasel ajal postscriptumeid liiga tihti, aga sellele filmi visuaalne stiil tuletas mulle meeldse sellise flashiklipi nagu Bendito Machine. Kellele üks meeldis, vaadaku teist ka! ^_^ (5/5)

Püsiviide 4 kommentaari

Filmitegelastega samastumisest

22. veebruar 2007 at 14:48 (filmid)

Hakkasin ühte Moonikese blogiposti kommenteerima, aga läks nii pikaks, et otsustasin jutu ka enda blogisse riputada. Arutelu teemaks on põhiliselt minu tsitaat: “Inimesed naudivadki enamasti raamatuid, filme, näidendeid ja üleüldse kunsti, kuna nad on võimelised seal end kellegagi või millegagi samastama.”

Allpool on natuke filmispoilereid, kuid need on sellel tasemel, mida enamik inimesi kinno minnes nagunii näha eeldavad.

***

Juhin tähelepanu, et minu tsiteeritud lauses on väga oluline naudingu olemasolu või elamuse saamine. Lihtsalt, siin tuleb juba see küsimus ka mängu, kas töllakil moka ja väljalülitunud ajuga inimeme üldse midagi naudib? Raske uskuda, et pärast virvendava pildi tuimalt äravaatamist inimene kellelegi õhinal oma elamusest rääkima läheb.

Sellises olukorras meeldib mulle alati tuua näiteks filmi «The Mummy» (1999), kus mulle sümpatiseeris peapahalane Imhotep. Tema eesmärgid ja tegelane ise istusid mulle tüki rohkem, kui see paganama raha peal väljas röövlibande, kellele ilmselt valdav enamus kinokülastajaid kaasa elas. Mulle meeldis väga see Imhotepi ja Anck-su-Namuni armastuse, lahutamise, ning surmast kallima tagasitoomise lugu, ning “päris” peategelased olid selles loos lihtsalt viiendaks rattaks ja suureks tüliks. «Muumiat» vaadata oli justnagu näha «Romeot ja Juliat» armastajapaari lahutada püüdvate perekondade pilgu läbi. Traagiline lõpp aga toimus võidukate meloodiate saatel, mis tegi filmi minu jaoks eriti sürrealistlikuks.

«The Mummy Returns» (2001) oli sellesmõttes veel õudsam, et ilmselt oli filmitegijatele jõudnud miski vastav tagasiside, aga nad ei osanud seda korralikult mõista, ning kirjutasid Imhotepi lihtsalt “pahamaks”. Talle tekkisid (kuskilt?) maailmavallutusideed ja lõpuks isegi lõigati läbi see igavese armastuse liin, mis eelmises filmis läbivaks teemaks oli. See lihunikutöö oli rohmakas ja täiesti põhjendamata − suurepärane näide sellest, kuidas film võib olla ühekülgne. Vaataja tahaks end ühe tegelasega samastada, kuid film lihtsalt ei luba seda, ning teeb samastamise ebameeldivaks sundides samastumiseks mingeid teisi tegelasi. Pahalastelt rebitakse vägisi ära kõik, mis neile vähegi korda läheb, ning mis asja eriti hulluks teeb, meile ei näidata vähimatki põhjust miks. Miks, oh miks katkes Imhotepi ja Anck-su-Namuni igavene armastus?

Lisaks veel see, et kuna peategelasest arheoloogitibi oli Anck-su-Namuni iidse rivaali reinkarnatsioon, kes armastajapaari peale kitse panigi, siis olid need seiklejad justkui nagu algusest peale selle muinasloo äralõhkujad. Seetõttu oli nende tegude ülistamine veelgi paradoksaalsem.

Samas ei olnud muumiafilmide probleem sugugi selles, et mulle sümpatiseerinud tegelane “kaotas”. Oleneb muidugi žanrist, aga hukkumises kui sellises ei ole üldiselt midagi ebaeetilist. Näiteks vaatan ma filmi «Hard Target» (1993) ühe oma lemmiknäitleja Lance Henrikseni pärast, kes kehastab seal täiesti fantastilist tegelaskuju. Juba filmi esimeste kaadritega saab selgeks, et ta on paha, ei saa võita ning peab surema, et kogu maailma lapsed öösel rahulikult magada saaksid. Samas on ta lihtsalt suurepärane kurjam! Õnneks oli John Wool tegelase vastu niipalju austust, et ta lasi tal auga surra, mitte ei lödistanud “hea vs. kuri” teemaga üle pingutades tervet filmi ära.

Vot selline lugu siis.

P.S.
Arnold Vosloo esinemine kõigis kolmes mainitud filmis on puhtjuhuslik!

Püsiviide Lisa kommentaar

Kuradi djali!

21. veebruar 2007 at 2:04 (mängud, võrk)

Leidsin täna üle mitme aasta oma vana vaenlase üles! Tegu on sellise libediku djali, kellele meeldib pärlimängus teiste üle irvitada. Ai kus ma talle täna näitasin!

Alustame lihtsalt, eks ole. Võtame kordamööda ühest reast niipalju pärle kui soovid. Kes viimase pärli võtab, see on kaotaja. Noh, raske see ikka olla saab? Teeks äkki raha peale?

No okei, said nõksu kätte. Paneme ühe rea juurde. Raske see ikka olla saab? Tõstaks panuseid ka? Oh, ole nüüd, mis see siis ka ära ei ole.

Tead, tegelt on mul pesuehtne djali pärlikasiino ka! See on mõeldud edasijõudnute jaoks − ehk siis sulle. Vaata, kõik need korrad mis me enne mängisime, eks ole? Lihtsalt… Proovi mitte mõelda kust ma kasiino jaoks raha sain. Ahjaa, massohhistide eripalvel on siin ka tahvel, kuhu ma halastamatult kirja panen mitu korda sa tõmmata oled saanud. Ah, et minu tõmmatasaamised on ka kirjas? Jajah, litsents nõudis seda, ei ole vaja nina alla hõõruda. Mängime siis?

P.S.
Tegelikult olin ma seda mängu varem ka mänginud. Vanaisaga, libedik djali nagu ta on. Oi kuidas ta trikitas väikest poissi oma tikukuhjadega! Tahaks kohe temaga uuesti proovida. ^_^

P.P.S.
Tegelikult mu vanaisa ei ole libedik djali.

Püsiviide Lisa kommentaar

Vikerraadio

19. veebruar 2007 at 12:05 (igasugust)

“Kohus mõistis oma äripartneri tapnud ja tükeldanud soomlase kaheteistkümneks aastaks vangi, täna on pilves selgimistega ilm ja külma on viis kuni kaksteist kraadi.”

Väga lahe lause. ^_^

Püsiviide 2 kommentaari

Kraadimismähkmed

18. veebruar 2007 at 17:18 (kodu)

– “Kuidas on temperatuur?”
– “Temper.”
– “Temperature.”
– “Tempers.”
– “Temperature.”
– “Pampers!”

Andsin alla.

Püsiviide Lisa kommentaar

Rurôni Kenshin: Trust & Betrayal

18. veebruar 2007 at 11:33 (anime)

Kuna põnn nüüd külmemate ilmadega on suures toas maganud, siis vaatan filme harvemini. Eile sai siiski ära vaadatatud «Rurôni Kenshin: Meiji kenkaku roman tan: Tsuioku hen» (1999), mis on tuntud ka nimede all «Rurouni Kenshin: Tsuiokuhen» ja «Samurai X: Trust and Betrayal». Kunagi ma vaatasin natuke animeseriaali ka, aga see oli minu jaoks tiba liiga kilkamine. Niivõrd tuntud lool on loomulikult ka Wikipedia kirje.

Tegelikult ma hakkasin loo vastu huvi tundma, kuna nägin sellest filmit pärit mõõgavõitlusklippe. Ilmselt pidi see olema miski AMV, millesse seda väga palju topitud on. Sellesmõttes oli sari mulle pettumus − ma tõesti lootsin näha realistlikku animet, aga sain keskmisest natuke tõsisema looga “kilkamise”. Film ise oli aga vägev! Põhimõtteliselt on tegu eellooga sarjale, ning räägib Himura Kenshini suure saladuskatte all olevast minevikust − seetõttu pole soovitatav eellugu enne sarja vaadata. Ilmselt võib ilma filmilelamust rikkumata öelda, et filmis saame ka teada, kust pärineb Kenshini veider ristikujuline arm.

Kuigi filmi võitlussteenid on head, kiired ja verised, siis ei saa sugugi öelda et tapatöö oleks filmi põhiline sisu. Tegu on traagilise armastuslooga, mis tundub Jaapani õhustikku perfekselt tabavat. Jaapani teosele iseloomulikult on filmi tempo mõõdukalt aeglane, aga venima ei hakanud küll kordagi. Soovitan soojalt kõikidele romantikutele.

Alguses ma küll mõtlesin mitte seda paralleeli välja tuua, aga lõpetuseks lisan siiski ka viite ühele natuke põhjalikumale eestikeelsele ülevaatele, mille autoriga pean 100% nõus olema − jah, oli küll parem kui «Romeo ja Julia». (5/5)

Püsiviide Lisa kommentaar

The Gamers

16. veebruar 2007 at 13:39 (filmid, mängud)

Kuna täna tulid kohale filmi «The Gamers» (2002) autogrammidega DVD’d, siis sai teos kohe üle vaadatud. Eestikeelsed subtiitrid olid head, aga nende toimetajana pean tunnistama, et paar näpukat jäi ikkagi sisse. Samas tõlkega jäin rahule, ning väga hea, et selline klassika nüüd ka meie emakeeles saadaval on.

Film kuulub loomulikult iga rollimänguri kohustusliku vaatamise hulka, ning lahtirääkimise asemel peaks seda pigem ise nägema. Palju on igasuguseid inside vihjeid, aga naljavalik on õnneks selline, et ka mitterollimängija kõhutäie naerda saab. Minul on ausaltöeldes lugemine sassi läinud mitu korda ma seda vaadanud olen.

Alguses olin natuke skeptiline, kui nägin silti “uued eriefektid”. Kartsin, et näevad äkki väga teistsugused välja, kuid lõppkokkuvõttes sulandusid nad väga kenasti filmi sisse, ning kui seda silti poleks olnud, siis ei tea kas ma vahet olekski märganud. Filmi jubedakvaliteedilise versiooni saab alla laadida siit (kuigi kelder on vist tihti maas), ning kui meeldima hakkab või niisama seda filmi endale riiulisse soovid, siis telli DVD siit. (5/5)

Filmitegijate koduleht: http://deadgentlemen.com/

Püsiviide Lisa kommentaar

Next page »