Ginga: Nagareboshi Gin

29. märts 2008 at 18:51 (anime)

Tegelikult anime juba nii tükk aega tagasi vaadatud, et isegi järjest on üle poole nähtud. «Ginga: Nagareboshi gin» (1986) ehk «Silver Fang». Soomes olla väga populaarne olnud see sari kunagi. Selle kohta ei oska kommenteerida. Mille kohta ma aga kommenteerida oskan, et see oli väga camp anime. Ausaltöeldes ainuke camp anime mida ma näinud olin. Ehtne kaheksakümnendate hõng ka veel animatsioonis. Lisa veel kompotti juustune jutustaja kes üritab kogu seda värki eriti dramaatiliselt kõlama panna. Nämma!

gin1.jpg

Räägib siis läbi mitme karuküttimiskoerte generatsiooni pesakonda sündinud kutsikast Gin, keda tema peremees väga julmalt treenib, samas kui ta peremehe lapselapse Daisukesega hingelise sideme loob ning siis poisi maha jätab, et aatelisemate asjadega tegelda. Kõlab paljutõotavalt, eks ole? Kas koerad tunnevad meetreid? Check. Ilmakaari? Check. Mandreid? Check. Rüütellikku aukoodi? Check. “Kolmas ja neljas rühm, rünnakule!” Check. “Milline kutsikas!” Check. “Milline isane!” Check. Neid kahte ahhetava tooniga viimast kõlas igas seerias kindlasti oma paar korda raudselt. Üldse oli miski suur isaste teema läbi terve sarja. Muidugi ei tohi ära unustada ka vanaisa steampunk-jalga.

gin5.jpg

Umbes kolmandik sarja keskendus lugu Gini ja Daisukese suhtele ja sellele kuidas poiss täiskasvanu tõmbekategoorias vibu laskma õpib ja kuidas siis see vibu iga kord tema pikkusele kohandub kui poiss selle kätte võtab. Kui esimesed seitse seeriat lõppesid, siis ei pidanud koerad enam vastu ja hakkasid rääkima. Uueks eesmärgiks oli joosta läbi terve Jaapani ja otsida sealt endale liitlasteks maailma tugevaimad koerad, et võidelda martõbist mujet jätva inimesetapjatest karukambaga, kelle juhiks eriti ilane ja ühe silmaga Akakabuto.

gin2.jpg

Minu lemmikkoht animes oli vaieldamatult rühmaliider Beni meenutus, kuidas ta kohtus Akamega − ühe koeraga, keda ta nüüd värbama läks. Ben ongi siis ülemisel pildil. Lugu oli selline, et Akame oli tegelikult ninjakoer. Ben oli peremehega jahil ja miski välgatas puu otsas. Peremees tulistas ja alla potsatas valge koer − Akame, kes siis puuri pandi. Järgneb dialoog:

– Ben, sa pead mind siit välja päästma! Mul on oma ninjaklanni ees kohustus!
See ei kõiguta stolise näoga koera üldse.
– Ben, mul on viis vastsündinud kutsikat!
Ei mingit muutust.
– Ben… Ma palun sind nagu ISANE!
Valvuri silma tekib tuluke… ja nüüd ta mõistab. Hetk hiljem rebib ta hammastega tabaluku küljest! *Kaader punasel taustal lendavatest ahelatükkidest.*

Vau!

Kokkuvõttes oli siiski üsna verine värk ja võitlust oli ikka päris palju. Minu jaoks kompenseerisid camp-väärtused aga üleliigse võitluse ning üheülbalise sisu peaaegu täielikult. Nalja sai ikka päris palju − ehkki ilmselt mitte sellist nalja nagu autorid oodanud oleks.

Advertisements

Püsiviide 3 kommentaari

Kuldne kompass

20. märts 2008 at 2:04 (filmid, raamatud)

Miski aeg võtsin ei mäleta täpsemalt mis ajel lugemiseks raamatu «Kuldne kompass». Ilmselt üks väga tuntud teos jne. Tagaküljel olev tekst oli üsna paljutõotav − lubati realistlikku maailma ning see daemonite teema tundus ka üsna intrigeeriv.

Tegelikult võttis ohkama. Peategelane oli üks ütlemata ärehellitatud jälk tütarlaps, kes oskas täiesti lambist kohe sedasamust kuldset kompassi haiglase täpsusega kasutada, mis teadlasi ja muid imetarku sajandeid(?) oma vihjetega oli piinanud ning mille tõlgendamiseks olevat kuskil miskid ülipaksud manuaalid. Okei, see selleks. Oli imelaps, siis oli. Kõige enam (isegi ettearvatavusest rohkem) häiris mind aga see “kõik maailma kõige tähtsamad inimsed on omavahel tiheda minevikuga seotud ja peavad ilmtingimata raamatust läbi jooksma” sündroom. Usutav ja realistlik? Naeru… ei, pigem nutukoht.

thegoldencompass1.jpg

Toon ühe näite. Jõuavad otsaga külmale maale ja tuleb välja, et linnas on üksik karu, kes teiste karude juures ei ole. Oh, mõtlesin ma, äkki on tegu sellesama mõmmikuga kelle troonilt tõukamist kuskil väga raamatu alguses mainiti? Tegelikult siiski nii ei olnud. Oli hoopis troonilt tõugatud mõmmiku poeg. Ei olegi eriti ettearvatav, eks ole? Ainuke asi mis tõeliselt üllatas oli see, kui ühes viimastes peatükkidest hakkas järsku miski kirikumaterdamine ja piiblitsiteerimine pihta. Ütlen ausalt: didn’t see that one coming.

thegoldencompass2.jpg

Film oli tegelikult raamatust parem. Noh, mõned asjad jäid kindlasti segaseks ja seletamata… Mina kui raamatut lugenud seletasin perele vahele mis värk oli. Peamiselt film meeldiski seetõttu rohkem, et paljudest detailidest libiseti üle ja kõik ei olnud nii etteaimatav. Filmil oli aga kaks viga ka. Esimene viga oli mõmmiku turvis. No mida? Peaks armee kuuliveste ka pudipõlle järele disainima hakkama? Mõmmikut kaitses küll väga hästi. Teine ja hullem viga oli Kahjuks polnud filmitegijatel piisavalt mõistust, et seda kirikutampimist kuhugi lõppu toppida, niisiis näidati meile kurje salasepitsusi algusest peale ning tänu kristlastest boikottijatele me väga tõenäoliselt filmi järgesid ei näe, millest on kahju, kuna raamatu järgesid ma küll lugeda ei kavatse.

thegoldencompass3.jpg

Ja filmi parim osa oli raamatus täitsa märkamatuks jäänud Lee Scoresby (see vunts pildil). Väga lahe vend. Originaalse daemoniga ka. Ohjees, minu daemon ka siis siia kõige lõppu. Grr, talle see flashi jubin miskipärast ei meeldi. Pean pildina panema. Ta on otselot.

daemon.jpg

Püsiviide 5 kommentaari

Blogivampiirlusest

18. märts 2008 at 0:26 (võrk)

Ma lihtsalt pean viitama Robbin Hobb’i artiklile blogivampiirlusest. Kole, kole, kole tõsi.

Püsiviide Lisa kommentaar

Gripiviirus majas

9. märts 2008 at 23:30 (kodu)

katk1.gif

Püsiviide 7 kommentaari

Blade Runner

5. märts 2008 at 22:02 (filmid)

Ma oma järjega ikka selle haiguse ajal tehtud filmiõhtu juures. Õhtu viimaseks oli «Blade Runner» (1982). Ma küll mõtlesin, et palavikuse peaga ei hakka miskit sellist värki vaatama, aga korter oli kuidagi nii pimedaks jäänud, et ma ei suutnud ahvatlusele vastu panna. Ei olnud kahjuks Final Cut, kuigi selle hankimisele peaks täitsa mõtlema. Mul oli see director’s Kultusfilmil on muidugi ka ülipõhjalik wiki kirje.

bladerunner1.jpg

Esimene asi mis silma jäi olid linnavaated. No lihtsalt vägev! Viimaste aastate CGI-junnidega ei anna ikka kuidagi võrrelda. Täitsa realistlik kohe. Mõtlesin et kas tõesti miniatuurid ja wiki kinnitas seda. Kaks sõna: miniatuurid rokivad! Selles kõigeviiimasemas lõikes pidavat olema arvutigraafikat ka ikka kasutatud… Üsna kole mõelda, aga samas võib loota et see kõik siiski nähtamatu on. Näiteks Tarantino ei kasuta ühtegi arvuvõluri nippi. Respekt! Ja naljakalt purskav veri.

bladerunner2.jpg

Kui ma seda filmi viimati nägin, siis ma raamatut lugenud ei olnud. Nüüdsel vaatamise andis isegi ammune raamatulugemine palju juurde. Kõik see loomade teema oli palju mõistetavam ja Deckard kandis ju tegelikult radioaktiivsuse pärast tinast munandikaitset ka. Need paljuplaadilised DVDd nägid oma lisadega üsna ahvatlevad välja. Äkki näeks seal miniatuuregi? =P (5/5, CGI (and Jar-Jar) may burn, this is how special effects are done!)

Püsiviide Lisa kommentaar