L’Appartement

31. detsember 2006 at 23:39 (filmid)

See, kes filmi «L’Appartement» (1996) Hitchcocki loominguga võrdles, pani vägagi täppi. Või noh, pigem on see Hitchcock prantsuse moodi. Film voolab fantastiliselt oma mõõdukas tempos, aga lõpp oli kõige selle eelneva põhjalikkusega võrreldes väga kiirustav ning segane. See oli siis esimene kahest tõrvatilgast meepotis. Teine tilk oli sisu. Seda oleks võinud rohkem olla.

Palju on valguse ja peeglitega mängimist. Filmi muudabki peamiselt nauditavaks stseenide ja kompositsioonide põhjalikkus ning koreograafia. Sündmusi näidatakse läbi eri tegelaste vaatevinklite ja siia-sinna on pikitud minevikumeenutused. Võttepaikade valik on olnud suurepärane ja hea disain kumab läbi igast stseenist. Nagu juba öeldud, rikub üldmulje ära kiirustav lõpp.

Vaadates oli mul pidevat tunne, et olen kandvat viisijuppi kuskil kuulnud. Kassi eelviimast süstalt antibiootikumiga täites kargas mulle aga pähe kus ma seda varem kohanud olin. Teemaloo põhinoot oli nimelt äravahetamiseni sarnane ühe HOMM3‘es oleva viisijupiga. See heli, kui obeliski küljest järjekordse kaarditüki saad. Noh, kes teab, see teab. (3/5)

Advertisements

Püsiviide Lisa kommentaar

Taxi Driver

31. detsember 2006 at 21:45 (filmid)

Olin seda filmi tegelikult kunagi igiammu näinud ning arvasin, et oleks viimane aeg taastutvusi sobitada. Jutt käib siis filmist «Taxi Driver» (1976). Seda vaadates tõmbasin tahtmatult paralleele World of Darkness’iga. Mõlemad räägivad elu varjuküljest, aga mitte 100% minu maitse järgi. Parima esituse elu pahupoole suhtes on minu jaoks teinud vaieldamatult üks mu lemmikrežisöör David Lynch. Paradoksaalne oli ka filmi küllaltki ere värvigamma − ise oleks sellise teema peale vähe tumedamaid toone oodanud. Ainus asi mis teose veenvust kahandas oli see porgandivärvi veri. See lihtsalt oli veider.

Omamoodi elamus oli ka loomulikult filmi heliriba. Ma ei mõtle siinkohal taustamuusikat, vaid konkreetselt filmi heli. Esimese hooga ei tule mul ühtegi teist filmi meelde, mida nii palju muusikas sämplitud oleks. Kohe kargavad pähe Evestus ja Apollo 440 (appi, seda kuulasin ma küll viimati 8 aastat tagasi), kuid neid on kindlasti veel. Ma olen need sämplid enamasti ära tundnud, kuid kõike seda üheskoos ja omas kontekstis näha tekitas eriskummalise tunde. (4/5)

Püsiviide 1 kommentaar

Seksmisja

30. detsember 2006 at 18:30 (filmid)

Laagrimöllu sees sai vaadatud palju filme, kuid tänu ringisebimisele sai enamikku neist nähtud jupiti. Üks mis otsast lõpuni läbi vaadatud sai oli «Seksmisja» (1984). Tegu on siis Poola kultusulmekaga mis hõlmab endas inimkatseid. Päris algus koos tiitritega natuke venis, aga kui see möödas, siis edasi oli kõik puhas nauding. Eriti meeldejääv oli enne peakangelaste külmutamist asjaliku näoga kontrollimine kas kompuutril sädelevad värvilised tulukesed vilguvad ikka piisavalt suvaliselt.

Samas ei liigitaks ma nähtut mõiste camp alla. Keskkond, rõivad, relvad… Sel kõigel oli lihtsalt väga mõnus kaheksakümnendate mekk juures. Selline, mida on ilmvõimatu mitte ära tunda. Ning uuemate filmidega võrreldes oli kohutavalt värskendav näha peategelasi, kellel polnud kohustust näha välja nagu ameerika seks-iidolid. (5/5)

Püsiviide Lisa kommentaar

Farlander

30. detsember 2006 at 16:29 (mängud)

Teiste inimeste jõulukinkidega on väga äge mängida, eksju? Mul seekord küll oli. Täpsemalt sai mängitud Farlanderit. Tegu siis eestlaste poolt välja mõeldud keskajateemalise abstraktse vallutusmänguga. Mängimise põhimõtet ma siin seletama ei hakka, kuna reeglid on mängu kodulehel kenasti olemas ning neid ei ole üldse palju.

Farlander meeldis mulle enamasti paljude heade komponentide koosluse tõttu: mängulaud on praktikas iga kord erinev, reegleid on nii vähe, et nende üle pole võimalik vaielda ning sellest viimasest johtuvalt peab mängus kasutama oma pead, mitte kombineerima erinevaid reegleid või seadmeid. Samas päris kindla peale ei saa ka välja minna, sest keegi tea kes alustab. Kasutada ei saa ka väljakujunenud strateegiaid nagu kabes või males, sest mängulaud ja nuppude paigutus on alati erinev. Vähe reegleid, palju ajuraginat. Suurepärane! Tore oli ka erimanöövrite puudumine à la vangerdus.

Natuke häiris, et mäng käis maapunktide peale. Ehk siis võitmiseks vaadatakse vallutatud maatükkide arvu (lossiga maatükk loeb kahe eest). Ma isegi ei oska põhjendada miks täpselt see mulle häiriv oli, kuid ilmselt on selline sõjapidamise ideoloogia minu omaga mõnevõrra nihkes. Sellele probleemile sai kohapeal leitud ka lahendus − võitjad tuleks välja kuulutada kolmes kategoorias:

  • vallutaja (suurima väärusega maad)
  • hävitaja (kõige rohkem purustatud vastase üksusi)
  • ellujääja (kõige rohkem ellujäänud üksusi)

Kokkuvõtteks võiks öelda, et Farlander on ettearvamatu paranoiakabe kahele kuni neljale mängijale. Tahan veel!

Püsiviide 4 kommentaari

Igor

30. detsember 2006 at 14:48 (mängud)

Mõni aeg tagasi jõudis kohale selline kaardimäng nagu IGOR: The Mad Scientist’s Lament™. Äsjalõppenud mängulaagris sai seda neljase seltskonnaga üsna tublisti mängitud. Järeldused? Jah, see mäng ajab maniakaalselt naerma.

Kogu jandi eesmärgiks on leiutada kõige vägevamad ja uhkemad ning kasulikumad leiutised, ning rivaalitsevatele teadlastele siga keerata. Nagu traditsioonide kohaselt ikka, on aga teadlasel lisaks konkurentidele pinnuks silmas ka tema mitte niivõrd saamatu, kuivõrd ettearvamatult käituv abiline Igor. Kogu kaardipakki läbib väga mõnus ja temaatiline huumor. Juba karbil ilutseb lisaks tavapärasele lämbumisohu-hoiatusele ka: Ettevaatust! Toode koosneb 100% mateeriast. Kokkupuutel antimateeriaga toimub kohutav plahvatus! ning Ettevaatust! Trükitud Hiinas.

Mängukord koosneb kolmest faasist. Esimeseks faasiks on masinate kasutamine (kuigi lihtsam on eeldada, et nad pidevalt töös), teiseks faasiks (mis on praktikas tegelikult esimene) on täringuveeretus, mis otsustab Igori tegevuse, ning viimaseks faasiks on (üldjuhul) kas leiutise arendamine või uue kaardi tõmbamine. Kaarditüüpe on kolm: skeemid, jupid ja Muhhahahahahaa! kaardid. Skeemi mängu pannud teadlane peab masina valmistamiseks omavahel ära ühendama teatud arvu juppe, kusjuures vahet pole mis juppidega on tegu, peaasi et nad omavahel klapivad. Niisiis sai Männa kokkupandud ajamasina nurgakiviks piirituslahuse purk koos seal hulpiva mariachi konnabändiga, millele sai lisatud peotäis kummiussikesi. Muhhahahahahaa! kaartidega saab teistele siga keerata ja asju enda kasuks pöörata. Samas on need ka mängu kõige keerulisem osa − kaartide omadused on seinast seina ning kui neid käes rohkem satub olema, siis kipub nende käikulaskmist tihti unustama.

Enne ostmist loetud arvustustest jäid meelde põhiliselt kaks kriitikanooti: täring on segane ja mäng venib liiga pikaks. Olles nüüd seda ka ise mänginud, võin öelda et kumbki neist ei olnud mitte mingiks probleemiks − täring oli kamba peale juba paari esimese ringiga selge, ning kümne võidupunkti kogumine sai praktiliselt kohe vahetatud viieteiskümne vastu, et üldse midagi mängida jõuaks. Kui mängu pihta üldse mingit kriitikanooti tulistada, siis mõned Muhhahahahahaa! kaardid olid natuke segased, ning mitmeti mõistetavad − tekkis paar reeglivaidlust. Samas pole see probleem mida kolme-nelja kaardi väljapraakimisega lahendada ei saaks. Seda ilmselt tulebki enne järgmist mängu teha. Soovitan soojalt!

Püsiviide 4 kommentaari

Fortress 1 & 2

27. detsember 2006 at 18:01 (filmid)

«Fortress» (1993) on täiesti müstiline film. Ei, mitte temaatiliselt. Lihtsalt… Süžee on etteaimatav, näitemine puine, tegelaskujud klišeelikud, aga ometi naelutab see mind alati enda ette. Seejuures mitte sugugi halvas mõttes. Tähendab… Film ei ole minu jaoks huvitav tänu oma vigadele. Vastupidi. Ma olen seda vaadates alati üllatunud kui kaasahaarav see kõik on.

Siinkohal ma tunnistan, et mulle meedivad düstoopiateemalised teosed. Vanglafilmid samuti. Ning ka küberpunk, mille elemendid selles filmis kahtlemata on. Samas olen ma kindel, et asi pole lihtsalt mulle sobivate koostisosade kompotis. Esiteks ma tunnen alateadlikult, et selles filmis on midagi ligitõmbavat. Sama avaldub muuseas ka ülalviidatud IMDb kirje kommentaarides. Filmi hinne on sealsete reitingute kohaselt kehv aga kommentaarides tunnistavad paljud, et neile see film kohutavalt meeldib. Ning teiseks, «Fortress 2: Re-Entry» (1999), mis sisaldab suuresti samu elemente uues kuues, oli ikka täielik kõnts.

Üldine konsensus on ikka, et film järg on alati kehvem kui originaal. Samas annab aga «Fortress 2» mõistele saast järg üsnagi silmad ette. Ühe õige fännina vaatasin ma selle muidugi ära. Võimalik, et vaatan seda kunagi kauges tulevikus veel. Samas kõnts jääb ikkagi kõntsaks, ning filmi ei suutnud päästa ka arvukad alastisteenid. (5/5, 2/5)

Püsiviide Lisa kommentaar

Texhnolyze

25. detsember 2006 at 22:28 (anime)

Tänase seisuga sai läbi vaadatud «Texhnolyze» (2003). Tegu on animesarjaga, mille tegevus toimub düstoopilises maa-aluses linnas, kus valitsevad jõugud ja vaesus. Lisaks mainitud elementidele lahatakse sarjas ka tehisjäsemete mõju inimpsühholoogiale. Niivähe kui ma netis arvamusi olen lugenud, siis kurdetakse sarja alguse venimist. Eriti sarjatakse avaepisoodi, kus dialoog praktiliselt puudub. Ma ei saa aru. Peavad siis alati ükskõik millise teose alguses püssid paukuma ja soolikad lendama, et endale tähelepanu tõmmata?

Erinevalt ilmselt tuntuimast «tehnoloogia arengu mõju inimkonnale»-teemalistest filmist/sarjast «Kôkaku kidôtai» («Ghost in the Shell»), ei tekita eksistentsiküsimused Texhnolyze’s kunagi keerukaid filosoofilisi arutlusi, vaid need avalduvad läbi atmosfääri. Seda kõike on tehtud väga oskuslikult, ning lõpupoole oli väga meeldivaks üllatuseks avastada kuivõrd kontrastne oli maa-alune atmosfäär võrreldes maapealsega. Animatsioon oli samuti väga tasemel.

Ma ei taha nüüd öelda, et sari vaid aegluubis näidatud olustikupiltidest koosnes ning igasugune tegevus täiesti puudus – kaugel sellest. Oli muuhulgas ka sedasama tagaigatsetud püssipaukumist ja soolikalendu, kuid antud juhul ei olnud tegu keskse elemendiga hoolimata sellest, et jäsemed enamasti justnimelt kaadri fookuses lendasid.

Sarjal on olemas ka väga kaunis ning informatiivne ametlik koduleht. (4/5)

Püsiviide Lisa kommentaar

Vabank I & II

24. detsember 2006 at 17:37 (filmid)

Juhtus nii, et keset mööblitõstmist sai tehtud ka üks väike filmiõhtu. Vaadatud said «Vabank» (1981) ja «Vabank II, czyli riposta» (1985).

Mõlema filmi puhul sain enneolematu elamuse osaliseks. Nimelt esimene film oli kuuldavalt poolakeelne, venekeelse dubleeringuga, ning filmis olevad repliigid mõtestas Shadow mulle lahti. See ei olnud tegelikult nii imelik, kui ta kõlab. Filmi järjel olid isegi eestikeelsed subtiitrid, kust erilise pärlina jäi silma “Eeslistas vangla asemel surma.”

Teine elamus ei saanud aga üldse teoks teoks filmi enda ajal vaid enne ja pärast teist filmi. Nimelt oli elamuseks venekeelne diktor.

Ei, tegu polnud Frank-N-Furteri endaga, aga mõningane väline sarnasus näo kujus ja isegi grimmis oli täiesti olemas. Juuksed ei olnud küll nii kohevad ja ülakeha kattis tal valge vetrikaaltriipudega triiksärk koos tumeda lipsuga, kuid alakeha oli tal minu kujutluspildis täpselt samasugune kui eelneval pildil. Niiviisi üks jalg üle teise põlve.

Kolmas elamus oli pärast armsa diktori kadumist, ning … noh, ma ei hakka seda siin lahti seletada üritama. Kui kellelgi meile tulles meeles on, siis saab kindlasti üle vaadata. Asi on seda väärt.

Filmid ise? Kolmekümnendad olid võhiku jaoks üsna vahvasti tabatud. Natuke häiris liiga tihti esinev summuti ja revolvri kombinatsioon. Jah, summuti revolvri küljes pole küll võimatu, aga vaevalt kogu Poola allilm nagant’idega ringi jookseb! Kohati tabasin end süžeekeerde ootamas, kuid neid ei tulnud. Midagi väga põhjapanevat ja rabavat filmis ei olnud, kuid see ei näinud ka teose eesmärk olevat. Üldmulje jäi natuke naiivne ning ettearvatav, kuid samas väga muhe. Kindlasti ei kahetese, et vaatasin. Kellele Ocean’i lood meeldivad, vaadaku kohe kindlasti.

Püsiviide Lisa kommentaar

Käekirjad

17. detsember 2006 at 12:33 (kodu)

Kelly: “Mis sa arvad, kas see on minu käekiri või ema oma?”
Mina: “Sinu.”
Kelly: “Kust sa aru said?”
Kelly: “Aa, on jah loetavam.”
:p

Püsiviide Lisa kommentaar