Man Bites Dog

30. aprill 2007 at 18:33 (filmid)

Tänaseks filmiks oli «C’est arrivé près de chez vous» (1992) mis on inglisekeelses maailmas tuntud kui «Man Bites Dog (It Happened in Your Neighborhood)». Kindlasti pole tegu teosega igale maitsele, kuna žanri ja teema poolest sarnaiseim film mida mina olen näinud, on «Funny Games». Filmil on olemas ka Wikipedia kirje.

Tegu on siis libadokumentaalfilmiga noorest mehest, kes käib vanematega läbi, musitseerib oma pruudiga ja kellele meeldib rääkida väga erinevatel teemadel alates linnaplaneerimisest ja kunstsist kuni filosoofiani välja. See noormees on aga ka sarimõrtsukas, kelle leivanumbriks on postiljoniks riietununa pensionäre tappa ja nende korterid rahast puhtaks teha. “Noorte peredega pole üldse mõtet jännata. Nad on puupaljad. Aga vanurid… Mina pole veel ühetegi vaest pensionäri kohanud. Ihned on nad küll, aga mitte vaesed,” seletab filmitu ilmselgelt oma elutarkust nautides. Kõige õõvastavam kogu loo juures oligi ilmselt see, kuidas kõik need veretööd inimese igapäeva elurütmi sulandusid.

Aga samas ei keerle film ka ainult peategelase ümber. Omaette tegelasteks on ka algul neutraalse vaatleja rollis olnud kolmeliikmeline võttetrupp, kes järjest rohkem ja rohkem kaamera tagant ka selle ette satub. Šokiturism psühhopaadi argipäeva, ütleks ma selle kohta ja nii see film ilmselt mõeldud ongi. (4/5, film students are making a documentary about a serial killer and get drawn into his world more and more)

Advertisements

Püsiviide 6 kommentaari

Troonide mäng: Esimene raamat

29. aprill 2007 at 14:36 (raamatud)

Sain loetud George R. R. Martini raamatu «Troonide mäng» esimese osa. Alustasin lugemist tegelikult juba mõne aja eest, aga vahepeal tuli palju tööd ja muud värki vahele, ning jäi pooleli. Või õigemini veerandi peale, kuna eesti keeles on ilmunud vaid esimesest raamatust pool. Õnneks on öeldud, et Martinilt tõlgitakse ära kõik mis on ja tuleb. Samas isegi kui selle sarjaga varrakut ei tehta, siis läheb ilmselt päris palju aastaid enne kui «Jää ja tule laul» eesti keeles täielikult saadavalt on. Seda arvesse võttes pole ma üldse kindel kas ma selle aja ära oodata jaksan, või torman varsti orginaalide kallale. Kiusatus muidugi on, aga samas oli tõlge väga hea. Ja nagu ma juba öelnud olen − ma loodan, et Kivistik on robot, kes nad kõik järjest ära tõlkida jaksab. Algus oli vägagi paljutõotav.

Ma ei ole just väga suure lugemusega − midagi siit, midagi sealt, aga Martinit lugedes… Tema raamat kohe haarab. Ma ei ole piisavalt analüütilise mõtlemisega, et seda lahti osata seletada, aga mida edasi ma loen, seda rohkem ma naudin. Kirjelduste detailsus on mulle just paraja mõõduga − tekib tunne, et tegu on elava ja hingava maailmaga, ilma et jutt lohiseks või detailide hulk su üle kuhjaks. Ja isiksused… Nad on isikupärased, inimlikult väiklased, omakasupüüdlikud ja räägivad ka nii, nagu inimesed räägivad. Ilustamata. Martin kirjeldab asju nii nagu nad on, ning ei peitu ühegi valehäbi taha. Ärge nüüd valesti aru saage, tegu ei ole roppustega vaid halastamatu tõega, kui kirglik, julm ja verine Westeros tegelikult on. Ning mida edasi sa loed, seda rohkem saad sa aru mida eespool loetud detailid tähendasid. Tegevuse kohta ei ütle ma meelega midagi, et mitte kogemata kellegi lugemis- ja avastamisrõõmu ära rikkuda. Teostuse kohta tahaksin ma aga mainida ka seda, et raamat on kirjutatud läbi paljude eri tegelaste vaatevinklite, mis teeb loo veel värvikamaks ja huvitavamaks.

Raamatut käest pannes taipasin rõõmuga, et kui proloogis olenud ebalased välja arvata, siis ei kohanud ma seal mitte midagi üleloomulikku. Vihjeid, seda küll, aga puuduvad haldjad, päkapikud ja tulekerasid pilduvad maagid tegid selle raamatu veel minu jaoks topelheaks, et mitte öelda kolm korda paremaks. Kavaluste kokkupõrked on minu jaoks juba üsna pikka aega nauditavamad olnud, kui supervõimete kokkupõrked ja nutikuse kasutamise suhtes on mul selle sarja edasikulgemise osas väga suured ootused.

Raamatu kaanele lisaks olevad pildid pärinevad aga Amoki galeriist, kes on enamikust raamatu tähtsamatest (ja vähemtähtsamatest) tegelastest suurepärased portreed maalinud. «Jää ja tule laulul» on loomulikult ka ametlik koduleht. (6/5, yes, it’s that good.)

Püsiviide 1 kommentaar

Troonide mängu lauamäng

25. aprill 2007 at 14:25 (mängud)

Tänaseks teemaks on «A Game of Thrones: The Board Game», mis põhineb George R. R. Martini «Jää ja tule laulul». Tegelikult sai see hea lauamäng kohale ja proovitud juba tükk aega tagasi, aga kuna mäng on keerukas ja esimese mängimisega viit mängijat kokku ei saanud, siis otsustasin arvamuse kirjutamisega väheke viivitada. Räägin siin mängust natuke üldisemalt ja reeglitest vähem, kuna reegliteraamat on üsna mahukas (20 lk) ning pealegi ametlikult kodulehelt alla laetav. Mängul on olemas ka Wikipedia kirje.

Esiteks soovin öelda midagi ametlikul kodulehel ilutseva hinna kohta − mina sealt kohast küll ei ostnud. Ise soetasin tuttuue mängu eBay‘st ja kokku läks paar senti vähem kui 60 taala. Eesti tingimustes võib seda minu pisikese kogemuse järgi üsna õnnestunuks tehinguks pidada, arvestades et tegu oli lennupostihinnaga. Kusjuures veider oli veel see, et kui ma tegin hinnapäringud Ameerikasse, Suurbritanniasse ja Saksamaale, siis kõige kallim postikulu oleks tulnud Saksamaalt ostes. Ja kõige odavam postikulu oli − üllatus-üllatus − Ameerikast. Noh, teate ju küll, et USA on Eestile palju lähemal kui Saksamaa, eks ole? Millal keegi viimati kinos mõnda saksa filmi nägi näiteks? Aga see selleks, nüüd mängu kallale.

Mäng ise on mõeldud kolmele kuni viiele mängijale, ning nagu mängujuhendis lubatud, on seda viiekesi tõesti ägedam mängida kui vähemakesi. Neljakesi polegi seda veel õnnestunud mängida, aga kolmekesi ja viiekesi küll. Mängu ainus viga on ilmselt see, et viiest seltskonda ei pruugi kõige kergem kokku ajada olla ja kuna tegu ei ole just lühikese mänguga, siis osutus mõne mängija jaoks probleemiks ka mängule kulunud aeg (ja mõnele jäi mäng ilmselgelt liiga lühikeseks!).

Kui karbi esimest korda avasime, siis oli küll selline tunne, et me upume kaartide ja papi- ning puidutükkide laviini alla. Ühesõnaga igasuguseid vidinaid on palju! Ma ei ole küll ametlikult lehelt “varusosade” ostmise kohta leidnud, aga ma arvan, et kui nad sellise avaks, siis teeksid nad sellega head äri. Ma soovitan tungivalt igale mängijale miski karbi või topsikese hankida, kus oma jubinaid hoida saaks nii et need mööda tuba laiali ei pudene. Alloleva pildi peal ongi siis need papirattad (käsud, võim ja moonatünn). Samas papp on ise väga paks, tugev ja korralik. Ka mängulaud on väga ilus ja tugev. Kvaliteedi kohta ei ole küll ühtegi halba sõna.

Mängu sisuks on siis see, et viis mängijat võtavad viie suure koja (Baratheon, Lannister, Stark, Greyjoy ja Tyrell) rollid ja hakkavad Westerose trooni pärast madistama, ning mis mitte vähem olulisem, intriigivõrke punuma. Eesmärk on kümne käigukorraga saada enda kojale kõige rohkem linnu ja kindlusi (ja moona ja armeesid ja võimu jne).

Mängukord ise koosneb kolmest faasist: Westerose faas, planeerimise faas ja käikude faas. Ehk siis teiste sõnadega kaardipakkidest maailmasündmuste tõmbamine ja lahendamine, diplomaatia ja käskude jagamine ning käskude täideviimine. Nagu ülemiselt pildilt näha, siis on ümmargustel käsulitritel kaks poolt: vapiga pool ja käsuga pool. Käsud antakse armeedele “tagurpidi”, ehk siis vahet pole mida sa teiste mängijatega ka kokku ei leppinud, sinu tegelikke käske ei tea keegi peale sinu enne kui kõik oma käsud õigetpidi keeravad. Vapikujuliste litritega tähistatud võimu läheb vaja maade enda võimu alla kinnistamiseks ja loomulikult ka võimumängudeks − enda koha upitamiseks troonijärjekorras, vasallide hulgas ja õukonnas.

Lisaks mainitule on karbis ka kolme tüüpi väeüksusi: jalamehed, rüütlid ja laevad. Ehk siis üksused kes teineteisega sõdivad või üksteist toetavad. Vägedega tuleb ka mängu väga tore realistlikkuse aste − moon. Kui kojal on vähe resursse ja toitu, siis ei jaksa ta ka endale suuri vägesid kokku ajada. Kaardil on ka strateegilised jõukamad piirkonnad, mida paljud suurte vägede värbamise himus endale tahavad ja mis käest kätte kipuvad käima. Mõnikord tuleb aga moona vähesuse tõttu suuremast armeest lausa üksusi kahandada. Ning ülemisel pildil on ka väejuhid − tegelased romaanidest endast, kes siis kokkupõrgetele lisa ja vürtsi jagavad. Siit siis ka võibolla ainuke virin − portreedena oleks võinud rohkem Amoki pilte kasutada, aga samas olen ma ka lihtsalt tema fänn.

Mängule on olemas ka kaks laiendust «A Clash of Kings» ja «A Storm of Swords», ning kuigi ametlikult lehelt reegleid lugedes ajas küll suu vett jooksma, siis on need meie jaoks siiski veel tulevikumuusika. Mäng on aga tõepoolest suurepärane! Soovitan soojalt! (5/5, excellent and realistic wargame with plenty of room for diplomacy and deception!)

Püsiviide 27 kommentaari

Aquatic Language

20. aprill 2007 at 21:12 (anime)

Just sai vaadatud lühianime nimega «Mizu no Kotoba» (2002) ehk «Aquatic Language». Tegu on siis «Pale Cocoon‘i» (2005) režissööri varasema ja veel lühema üllitisega. Kahjuks ei olnud sellel filmil aga inglisekeelseid subtiitreid, küll aga dubleering. Niisiis vaatasin seda kolm korda: inglisekeelselt, et aru saada, jaapanikeelselt, et näha kuidas see dialoog tegelikult kõlama oli mõeldud ja siis veel uuesi inglisekeelselt üle (nii igaks juhuks).

Kuidas siis oli? Hoolimata erinevast keskkonnast oli visuaalselt «Pale Cocoon’iga» paralleele üsna palju. Sisu on üsna raske kokku võtta, aga põhimõtteliselt võb öelda, et inimesed räägivad kohvikus juttu. Neli erinevat seltskonda on ja kaamera hüppab ühelt teisele ja mõnikord isegi näitab vestlusi korraga. Üsna omapärane värk tegelikult. Jutt on nagu tavaliselt kohvikutes ikka, aga kohe jääb mulje et selles kohas on miski natuke kiiksuga. Sügavamõttelist sisu nagu eriti ei olnud, aga see-eest oli puänt. Oma pikkuse ja tempo tõttu oli täitsa meeldiv vaatamine. (3/5, nicely paced small talk in a strange café)

Püsiviide Lisa kommentaar

Pale Cocoon

19. aprill 2007 at 13:20 (anime)

Eile sai ära vaadatud lühianime «Pale Cocoon» (2005). Ma isegi ei mäleta kuidas ma selle peale sattusin, aga ma avastasin selle üsna ammu ja ilmselt tõmbasid mind selle poole heade visuaalidega pildid. Võrgus on üldiselt selle anime kohta väga vähe infot ja… kuna tegu on tõesti lühifilmiga, siis on see tegelikult väga tervitatav − ära spoilerdada on seda ülikerge. Kuigi jah, see et IMDb teda ei tunne on küll natuke häbiasi.

Kohe alguses saab selgeks, et Maa pind on inimeste poolt elamiskõlbmatuks muudetud ja filmi tegevustik toimub maa-aluses baasis, kus üritatakse taastada pilte minevikust ning kokku panna mis tegelikult juhtus. Peategelaseks ongi üks restaureerija, kes oma järjest inimestest hõrenevas töökohas on kuidagi oma motivatsiooni säilitada suutnud. Rohkem filmi sisu kohta ma ei ütlekski, sest kui ma siia veel lause või kaks kirjutaks siis ma ütleks selle kõik ära. Ma pole just suure lühifilmikogemusega, aga üldiselt on tavalises animeseerias kordades rohkem sisu kui siin. Samas vaid on vähesed animesarjad nii kenad vaadata ja nii hea õhustikuga.

Filmi parimaks ongi selle visuaalne ja atmosfääriline külg, ning loomulikult ka (digi)restaureerijate riist- ja tarkvara, mis minu kui windoozakasutaja väga kadedaks tegi. Samas oli see film ka mulle parajaks pettumuseks − hakkasin seda vaatama uurimata kui pika teosega tegu on ja see sai just siis läbi kui mul tunne tekkis, et nüüd läheb lõpuks põnevaks. Lõputiitrite asemel oleks võinud veel nii tunnike filmi olla. (3/5, a short visual and atmospherical masterpiece lacking any real substance)

Püsiviide 3 kommentaari

200

17. aprill 2007 at 20:07 (kodu)

Kehvade ilmadega jäi küll vahepeal puudelõhkumine soiku, aga täna sai siiski 200 pakku täis! Kui nüüd eelneva raportiga võrrelda, siis on pildilt näha kuidas mulle on tekkinud päevitus ja muskulaar on samuti kasvanud. Kukri on suure veretöö käigus hoopistükkis aga kuulipildujaks arenenenud. Ta-ta-ta-ta-taa! Umbes pool armeed on ligikaudu veel nottida jäänud.

Püsiviide Lisa kommentaar

Uus vanasõna

17. aprill 2007 at 0:34 (igasugust)

Parem kartsas kui kahetseda.

Püsiviide 5 kommentaari

Serial Experiments: Lain

15. aprill 2007 at 1:24 (anime)

Järjekordse animena sai vaadatud «Serial Experiments: Lain» (1998). Tegu on siis kriitikute poolt vägagi kiidetud filosoofilise sarjaga kust märul praktiliselt puudub. Samas ei ole ka midagi imestada − sarja peategelaseks on kolmeteistaastane häbelik tüdruk ja mis märulit sa sellisega ikka teed. Animel on olemas ka korralik Wikipedia kirje, mida tasub ilmselt pärast vaatamist külastada kui midagi kapitaalselt segaseks jäi (mis on üsnagi tõenäoline).

Ütleme nii, et visuaalselt saab otsekohe aru, et tegu on «Texhnolyze» (2003) meeskonna poolt tehtud sarjaga. Sumisevad vaated kõrgepingeliinidele, kunstlikult ere valgus, varjudega mängimine, aeglaselt libisev kaameratöö. Paralleele oli väga palju ja visuaalse poole pealt ei saa Lain’ile küll midagi ette heita. Samas oli sarjas suht palju veidraid ja sümboolseid asju − näiteks tänavatel olevad varjud ei ole tumedad vaid nende sees oli ka lillat tooni ja veel verekarva plätserdatud laigud. Korduvad kaameranurgad täpselt samast kohast aga radikaalselt erineva valguse suunaga. Selliste kiiksude ja detailide kogum meeldiski mulle sarja juures kõige enam. Ja muidugi veelkord kõrgepingeliinid ja telefonitraadid. Ilma nendeta ei olnud vist küll ühtegi välisstseeni.

Sisu poolest ei ole aga tegu miski selgepiirilise looga vaid vaatajale näidatakse flosoofilises võtmes sündmusi, mis on omavahel kuidagi seoses. Noh, loo see muidugi tegelikult kokku annab, aga häguse. Tihtipeale jääb just peategelase puhul segaseks kas ja mida ta üldse teeb ning kuigi alati rõhutatakse et tema roll on suur, siis mulle jäi küll segaseks täpselt kuidas. Pärast vaatamist Wikipediast osade lühikokkuvõtteid lugedes oli selline tunne et, ahah, tema tegi siis seda ja seda ei teinudki. Lisaks sellele ei tekitanud peategelane üldse mingeid emotsioone ja mina ei suutnudki talle kaasa elada. Võibolla oli see taotluslik, aga siiski tegi see minu jaoks anime tüki vähem nauditavaks.

Kõik see öeldud, siis ei olnud ju tegelikult tegu halva animega, vaid vägagi päevakajalise filosoofiaga. Lihtsalt mulle meeldib näha filosoofiat loo sees, kuid see konkreetne lugu jäi minu jaoks kaugeks. Ometi olid ju kõik eeldused olemas, aga peategelasele peaks ikkagi saama kaasa elada − kasvõi negatiivse emotsiooniga. (3/5, philosophical anime with great visual style, but the bland main character makes it a numb watch)

Püsiviide 5 kommentaari

Ja kuhu jäi d10!?

11. aprill 2007 at 1:26 (igasugust)

I am a d8

Mis? Kuidas? Miks? Oeh, ma parem ei üritagi aru saada.

Püsiviide Lisa kommentaar

Tööjuhend

10. aprill 2007 at 23:31 (igasugust)

“Vaata, et pilt oleks võimalikult vingelt ilus.”

Püsiviide Lisa kommentaar

Next page »