Pange ennast põlema!

26. september 2007 at 11:03 (võrk)

Okei, tunnistage nüüd üles, kes see sitaahv oli, kes mu blogi blog.tr.ee’sse ära regas! Maruvihane praegu!

Advertisements

Püsiviide 7 kommentaari

Hannes ja Silja

25. september 2007 at 23:59 (igasugust)

Täpselt kuu aja eest olid Hannese ja Silja pulmad. Tegelikult olid samal päeval ühed pulmad veel (Palju õnne Kert ja Maarja!) aga kuna sinna mind ei olnud kutsutud, siis ma pühendan oma sissekande sellele toredale üritusele kuhu ma ka kohale jõudsin.

Esiteks oli ilm soe ja ilus, ning ma ei hakanud pintsakuga vaevuma (mage vabandus, ma tean) ning sõitsin poole kaheksase bussiga Tartu. Egonn pidi mulle aga alles pärastlõunal vastu tulema ja mul oli päris palju vaba aega. Käisingi siis Kerdi juurest läbi ja aitasin närveerival peiul aega mööda saata. Ta veel küsis, et kas ma tema asemel ei taha minna, aga ma seletasin, et ma olen end selleks otstarbeks juba teises pulmas ära lubanud. Kui Kert pidi asju ajama jooksma, otsustasin ülejäänud veeta sõbra Christjani pool. Tema majani jõudes aga selgus, et ta on kuskil Tallinna külje all (ning mulle meenus, et ta seda mainis küll kunagi jah, et ta sinna läheb) ning kuigi muu pere pidi kodus olema, siis uksekellale ei vastanud keegi ja Christjan ütles, et tema ei tea mis värk on, aga kõigil on telefonid välja lülitatud.

Läksin siis viskasin oma seljakoti Christjani tahaaeda ja potsatasin aiatooli. Jõudsin juba kahetsema hakata, et ikkagi raamatut kaasa ei võtnud, kui siis tuli (ühis)õuele naabrinaine ja ma seletasin talle kes ma olen. Siis pakuti mulle kohvi ka ja üldse oli väga tore − ma ei olnudki varem nendega suhelnud. Aga siis tuli õuele ka sellise harakapesasoengua (ärge nüüd valesti aru saage, see nägi väga äge välja tegelt) Christjani ema ja seejärel arenenud vestluse käigu selgus, et naabrinaine oli mind aknast nähes Jehoova tunnistajaks pidanud! Viigipüksid, triiksärk, tume lips ja must seljakott! Ainult nimesilt oli rinnast puudu! Oh, mida ma kõike ei pidanud läbi elama!

Egonn jõudis aga ka mingi hetk kohale ja läksin ta autosse. Kärrrrr! … Ühesõnaga rebenes mu viigipükste hargivahe umbes 30 cm pikkuselt lahti. Õnneks pidime peale korjama ka Andrese ja ma helistasin talle kohe, nõudes musta niiti ja musta nõela, kui ta veel kodus on. Musta nõela küll ei saanud, aga hädapärast ajas tavaline ka asja ära, kui Kambja pargipingi peal pükse nõelutud sai. Pärast miskipärast kõik irvasid kui ma iga kord pärast autosse istumist “huh” ütlesin, kui kärinat ei kostunud.

Aga nüüd pulmade juurde ka lõpuks! Kambja kiriku ees oli palju tuttavaid nägusid, keda polnud ammu näinud ja veel rohkem võõraid nägusid. Suhe oli vist üks kahekümnele või midagi sellist. Ma alguses pelgasin, et väiksem, aga lõpuks leidsid kõik nõokad üksteist õnnelikult üles. Ma polnud kunagi varem kiriklikul laulatusel käinud ja viimane kord käisin kirikus refreraadi jaoks ainest otsimas, aga võimas oli küll. Ja Urmo teadis sellest kahtlaselt palju. Laulatusele järgnes pildistamine ja sai Hannesele ikka paar sõna ka öelda lõpuks (paaaalju sagimist oli tal). Siis tuli võimsalt pikk pulmarongkäik ja sõideti pruudikoju (Kiidjärve oli see koht mu meelest). Lõpuks siis saime ka peopaika, mis oli selline… laagrihõnguline koht, aga ka pulmadeks väga sobilik. Kui pulmalipp vardasse tõmmati, hakkasime mina ja Urmo kohe plaani hauduma ning panime selle pihta enne kui pulmavana lipuvalvurid määratagi jõudis. Kiired poisid, eks ole, aga Urmo tahtis lippu tagasi anda, et valvuritel midagi valvata oleks, ent lipp oli meie peidukast juba omakorda pihta pandud ja mina täpselt ei saanudki aru kuidas, aga Urmo saadi kätte ja tassiti valvurite poolt minema (vt alumine pilt, kus Urmo kandmisest viimast võtab). Ei ole kerge see ausa varga elu!

Tegelikult pani lipu meie peidikust pihta Tõnis ja ta suutis veel kuidagi ühe voodilina ka vardasse ajada, ning lipuvalvurid väitsid, et see on õige lipp! Aiaiai! Pimedas polnud muidugi aru saada, aga alatute petturite tegude paljastamiseks on isegi fotosüüdistus! Õhtu läks aga tõusvas joones edasi ja väga lõbus oli… Laulda sai ja kaabumäng oli ka vahva. Ma sain sealt auhinnaks auguga kärbsepiitsa! Tõnisega sai edasi ka nalja, kui me öist tuikuvat laulikut mööda pimedaid põõsaid taga ajasime. Ma polnud tükk aega nii palju kino näinud… Ja kino läks aga edasi. Kui hommikul Hannesele pulmaööjärgne (parmesani) sigar näppu antud, siis läksime sauna ning nägime… näkke!

Näkid olid meessoost ja kimbutasid muistsete sireenide eeskujul kanuutajaid, kes sealt juhuslikult mööda olid sõitmas. “Iga viies kanuu läheb ümber! Arvake mitmes teie olete!” Näkki käisin ise ka mängimas, aga vesi oli KÜLM! Mina ei tea kuidas Tõnis (pildil tagumine näkk) seal oma pool tundi ära suutis olla. Aga kui üks juba ümberläinud kanuu meie vetele sattus, siis keeras Tõnis selle tõesti kummuli ja sõidukis olnud piigad otsustasid, et nemad ei taha üksi märjad olla, ning tõmbasid nende sabas triivinud noormeeste kanuu samuti uppi! =D Kanuutajaid söödeti-joodeti üldiselt hästi ja anti šampust kaasa. Ümberläinud käisid isegi saunas ära. Aga kui äramineku hetk kätte jõudis, siis oli väga kahju lahkuda. Olgugi, et allesjäänud rahvas oli mulle enamasti võõras, oli siiski tegu väga toreda seltskonnaga. Suured tänud kõigile toreda ürituse eest!

Ahjaa. Piltidega varustas mind fotograaf Viljo Pettinen. Suured tänud! Ülejäänud pulmapilte (sh ümberaetud kanuud) saab näha siin. Ning veelkord palju õnne Hannesele ja Siljale! Ja ma tahan kõiki neid lapselapsi ka näha mida ma teile soovisin! =)

Püsiviide Lisa kommentaar

Mälestuseks

20. september 2007 at 0:54 (kodu)

Kallis Ove!

Ma saatsin sulle küll SMSi, aga kui sa oma 15 minutit kuulsust maha magasid, siis salvestasin ma selle sinu jaoks ära!

Artikkel ise on siin. Loodan, et oled ka hommikuse paberkandja esilehel! =D

Püsiviide 3 kommentaari

Lauamängulaager

5. september 2007 at 15:46 (kodu, mängud)

Kuna töökirves enam peakohal ei paista nii jubedasti ähvardavat kui ta seda viimased kuu aega teinud on, siis on ka viimane aeg kirja panna kõik vahepeal tööväliselt juhtunu.

20. august oli suur lauamängulaager. Tegelikult algas juba kõik 19nda õhtul, kui saabunud Ove, Tella, Christjan ja Cygnus Warcrafti lauale laotasid. Ma tõmbasin endale orkid! Jess! Äge! Ja siis selgus, et mängu kõige keerulisem osa on mängulaua kokkupanemine. Erinevalt Farlanderist võttis eri juppidest kokku käiva laua ülesseadmine miski pool tundi… Ma ei ole üldse kindel kas ma hetkel liialdasin. Mäng ise oli alguses natuke võõrastav ja õnne element üsna suur, aga täitsa huvitav oli ja poolde öösse läks ta ka. Eks ma kunagi lahkan pikemalt seda mängu kui veel mängida saab. Loodetavasti siis juba eestikeelset varianti.

 Õige päeva hommikul kuni mina tööd rabasin mängiti veel Katani asustajaid, kuid siis saabusid Andreas ja Sirje, ning pärastlõunal Noper, Katie ja Vahur. Kui enamus seltskonda koos, siis läks lahti Troonide mängu lauamäng kahel mängulaual. Hiljem saabus veel Edvin oma venna ja sõbraga ning käiku läks ka Igor, mida õhtupoole veel mängiti. Mina selle Sõrmuste isanda RISKini ei jõudnudki. Viimasega oli veel selline vahva lugu, et me mõtlesime, et tüübid on seal juba oma tunni-poolteist lahinguid maha väisanud, aga siis kõlas mängulauast optimistlik hõige: “Me saime nupud paika!” Terves majas ei olnud vist kedagi kes ei naernud.

Laagrijärgsel päeval sai veel üks väike Igor tehtud ja paar järelejäänud inimest said enne bussile minekut ära proovida ka Giljotiini.Üldiselt oli üritus väga lahe ja uued (ja muidugi ka vanad) tuttavad olid toredad. Lõpetuseks lisan veel lingi Sirje laagrimuljetele ja tõdemuse, et vist kõik laagris osalenud neliteist inimest olid ühel meelel − selline asi võiks korduda. Mis võiks mul selle vastu olla?

Püsiviide 3 kommentaari