Ginga Densetsu Weed

12. juuni 2008 at 16:08 (anime)

«Ginga Densetsu Weed» ehk siis järg animele «Ginga: Nagareboshi Gin» sai tegelt ka juba väga ammu vaadatud. Nii ammu, et ma vahepeal isegi unustasin ära et ma temast kirjutama pidin ja lõpuks mõtlesin ikka välja, et mis anime mul blogist puudu. Nojah. See siis oligi. Karuküttimiskoerte neljas põlvkond.

Eelmise sarja lõpust on möödas neliteist aastat ja… ja üldse tundub, et sarja loojad ei pane koera reaalset vananemist suht millekski. Pidevalt on miski jutt, et “sa oled kümme aastat liiga noor, et minuga võidelda” samas kui suured koerad üldse suht kümne aasta vanuseks elavadki ja seda veel inimeste juures… Metsikus looduses elavad kindlasti vähem.  Ja ei, nad ei mõelnud koera-aastaid, sest nad räägivad ka ilmakaartest ja meetritest ning muust (või oli see nüüd eelmises sarjas, aga vahet erilist pole) − need vaevalt kõik koeraühikud on.

Joonistusstiil on kaasegsemaks läinud, aga sisu on ikka ettearvatav ja üheülbaline heroiline veristamine. Koerte jooksmine on joonistatud kui suht puuhobusega edasi kappamine kui jalad natuke kaasa vedrutavad… Noh, et lapsel on hobuke käes ja siis ta paneb sellega pats-pats-pats edasi ja… no ma otsisin… aga ma ei suutnud leida mõnda kaadrit kus koeral oleks suu kinni. Kõikidel koertel on kogu aeg lõuad ammuli. No tere. Ja põnniga vaadates me mõtlesime kogu aeg, et kas see pahalane Hougen polegi jõudnud kõiki oma alamaid ära tappa juba. Neid suri ikka nagu kärbseid.

Mõned uued trikid olid ka ära õpitud nagu oksaga jälgede kustutamine ja alumiselt pildilt võib isegi näha kuidas peni oskab plaani teha ja näidata kus suurt juhti vangis hoitakse (jah, Gin on veel elus). Kõik see jaburus toimub aga täitsa tõsise vaatenurga läbi. Oleks siin eelmise sarja hõng juures olnud, siis ma oleks ehk isegi kaasa irvanud, aga praegune oli lihtsalt masendav. Ahjaa, ninjakoerad olid ka alles… kuigi nad olid punkariteks läinud. Lisaks sellele tasub veel ära märkida, et sarjas oli üks munakaksajast peni. Jah, see tähendab seda mida te mõtlete.

Kokkuvõtteks… Gin kui selline oli oma kaheksakümnendate camphõnguga omapärane ja naljakas. Weed on aga lihtsalt igav. Nagu eelmises sarjaski, siis kogu aeg käib suureks lahinguks ette valmistumine ja kui kõik ettevalmistused tehtud, siis hakkab asi suht venima. Okei, Weed venis, Ginis oli niisama palju mõttetut veristamist. Isaste teema oli võrreldes eelmisega kahanenud, aga nüüd oli jällegi tapmise keelamise teema sees. Lapsega vaatamiseks valige parem Gin, siis on endal ka midagi muiata.

Püsiviide Lisa kommentaar

Speed Grapher

10. juuni 2008 at 18:06 (anime)

«Speed Grapher» (2005) kirjeldus tundus väga äge. Või siis äge segamini nii-ja-naa’ga kui täpne olla. Ma ei mäletagi täpselt kuskohast ma sellele peale sattusin, aga kui mulle lubati «Eyes Wide Shut» (1999) teemalist animet, siis… no ütleme, et see tundus pehmelt öeldes põnev.

Noh, klubi kui selline seal ju siiski oli, aga see värk oli suht kahtlane ja mitte heas mõttes. Eufooria faktori mõiste oli ka lahe, aga ka see taandus siiski vabandusele kuidas võiks animesse supervõimed toppida. Ja kui juba supervõimed siis loomulikult saab võimed ka peategelane ja siis tuleb ka see kohustuslik võitlus sisse. Njah. Ma juba lootsin natuke põnevamat lugu esimese seeria baasil.

Lugu siis selline, et endine sõjafotograaf fotograaf Saiga uurib salajase klubi jälgi ja leiabki koha kus raha eest täidetakse kõik su unelmad. Lisaks satub ta ka kummalisele rituaalile mis temas leidunud eufooria alge käivitab ning avaldub tema võime pildistades asju (ja inimesi) sodiks lasta. Ta põgeneb sealt koos Kaguraga, võimsa koproratsiooni juhi alaaealise tütrega, kellel on võime teatud inimestes eufooria (loe: super) võimed esile kutsuda. Järgnevad seeriad ongi põmst skeemi järgi, et neid saadetakse järjekordne eufooriapervo järele, kes nad kinni püüaks ja siis Saiga laseb nad umbes üle ühe seeria juppeks.

Animatsioon oli minu kogemuse järgi üsna tüüpiline Gonzo − ilusad taustad ja keskpäraselt joonistatud tegelased. Ma nägin tükk aega vaeva, et ilusaid pilte leida. Ehk oleks objektiivsem olnud enamasti nähtava kvaliteediga pildid panna aga… no need alumised kaks nägu ongi umbes sellised. Ülemised kaks on keskmisest tüki ilusamad. Ja mis veel eriti silma jäi oli inglise keel. Okei, ma saan aru, et jaapanlaste inglise keel on naljakas, aga kui sõjamälestuses on ameeriklane siis võiks ikka sellise näitleja võtta talle teksti lugema kellel inglise keel emakeeleks on. See inglise keel kõlas rohkem jaapani keele moodi mida mingil põhjusel hooti raiuti. Freakyyy…

Mis sarjas veel peale üheülbalise märuli ja pseudogeneetika oli? Noh, see oranžide prillidega Motoko-wannabe näiteks. Ega tal muud funktsiooni väga ei olnudki, kui et GITSis läks peale, viskaks ka sarnaselt siliseeritud tibina sisse? Aga samas oli ka nii mõndagi mida mujal pole kohanud. Nimetage näiteks veel üks anime kus paar episoodi peatutakse transvestiitide varieteeklubis? Ja muidugi oli ka siin kõige stiilsem portsigar mis ma kunnagi näinud olen. Selline suitsetamine rõhub ilmselt rahakotile isegi rohkem kui tavaline. =P

Üldkokkuvõtteks? Lihtsakoeline sisu. Omapärased (ja natuke perverssed) üleloomulike võimetega vastased ja nende hävitamine üle episoodi. Kui selline asi peale läheb siis… noh… Mina seda igatahes küll kunagi üle vaatama ei hakka.

Püsiviide Lisa kommentaar