Vampire Hunter D: Bloodlust
Mul pole õrna aimugi mis ajel, aga järgmiseks filmiks sattus anime «Vampire Hunter D: Bloodlust» (2000). Üsna kõrged hinded igal pool. Põhjalik Wiki kirje. Siin-seal kõrva jäänud, et mainitakse. Hakkasin end juba vaikselt imelikult tundma, et seda näinud pole. Ei tahaks päris öelda, et “see viga”, aga ühesõnaga “see” sai siis parandatud.
Visuaalide järgi arvasin, et anime on vanem. Praegu võttis ikka kulmu kergitama kui aastaarvu nägin. Mina oleks ’95 pakkunud. Sisu… Taksikassid steroididel. Eriti haige oli see käeküljes-kokkupandava-vibuga vend, kes lasi nooli nagu kuulipildujast, endal 20 noolt tupes ja õhus lendavad sajad ja sajad. Korraga. Hobused hüppavad ka maast viiekorruselise maja katusele jne. Ma saan aru küll, et selline värk läheb ilmselt paljudele peale, aga minu võttis lausa ohkama. Samas paar üsna pädevat võitlusstseeni oli, eriti just selle vampiiri palgatud meeskonnaga.
Kuna aga meie nähtud film oli inglisekeelne, siis mina ei saanud aru… Pidevalt räägitakse dun-peel ja dun-peel. Pärast Wikist selgus, et dunpeal on üks jaapani kirjapilt kuidas dhampir võidakse kirjutada. Arumaeitaipa miks paljud end ära nikastavad, et jaapani keeles kirjutatud inglise laensõnu jaapanikeelse kirjapildi järgi hääldada. Jaapani “tähestikud” koosnevad ju silpidest. Nad ei saa kõike nii kirjutada nagu õige oleks ja nii saavadki dhampirist dunpeal, Gutsist Gatsu ja Griffithist Gurifitsu. Huvitav kas “puristid” kirjutaksid subtiitritesse “Jakof” kui venelased James I‘st filmi teeks? See oleks küll päris äge. (2/5, hail superpowers! couple of decent fights though)
Full Metal Jacket
Viimane aeg ka sünnipäeval vaadatud filmidest rääkida. Kõiks sai alguse sellest kui Reimo küsis mis jaapanikeelne raamat mul riiulis on. Ma siis seletasin, et see on minu Kubricku DVD karp ja hieroglüüfid on Hiina omad. Samas ega keelt valdamata neil vahet teegi. Mina küll ei tee ja me oleme Reimoga vist üsna ühepalju jaapani keelt õppinud. Siis nõudiski Christjan filmi «Full Metal Jacket» (1987). Sedavõrd kuulsal teosel on muidugi ka Wikipedia kirje.
Tegelikult oli mul selle valiku üle väga hea meel, kuna alati tuleb miskit muud vahele, kui mul Kubrikut on plaanis vaadata ja seekord ei saanud enam miski filmi takistada. Peale tordi. Kahekilone. Vahukooore ja kohupiimaga. Värskete maasikatega. See sai praktiliselt kohe otsa. Järele jäi vaid paar viilakat homseks reidiks.
Olin seda tegelikult näinud ja peamise emotsionaalse mälestusena oli meeles see, et kui ma filmi lõppu ootasin, siis see läks edasi. Mitte, et ma väga oleks oodanud selle lõppu, aga kõhutunne kuidagi ütles, et peaks lõppema nüüd, aga läks edasi. Seekord ei olnud tunne nii tugev kui ma mäletasin, aga intensiivsuse langus andis küll tunda. Samas ehk oli ka sõduritele niiviisi… Et kõige hullem närv on treeningul ja sõjas on lihtsalt kole, ning näed seal selliseid väärakaid, milliseid isegi ette pole osanud kujutada.
Kuid filmi esimene osa oli tõepoolest väga võimas ja endasse haarav, ning seersant Hartmani kõnepruuk on muidugi omaette teema. Ainuüksi juba selle pärast tasuks filmi vaadata. Näitejast endast saab rohkem teada muidugi Wikist ja muuseas tuleb välja, et ta luges Fallout Tacticsis sisse ka kindral Barnaky teksti. (5/5, boy, how realistic this warmovie feels, especially the training part. chills down the spine.)
Tume taevas 