Dr. Caligari
Nüüd räägime siis sellest salapärasest filmist, mida ma oma eelmises sissekandes mainisin − «Dr. Caligari» (1989). Tegu on siis väidetavalt kõige esimese õudusfilmi «Das Cabinet des Dr. Caligari» (1920) remake’iga. Tegu on väga veidra teosega, mille unenäoline keskkond on täis nii geniaalselt head kui ka geniaalselt puist näitlemist. Tere tulemast sürrealistlikku košmaari!
See, kes võrdles käesolevat filmi teosega «The Rocky Horror Picture Show» (1975), pani minu meelest üsna puusse. Mina võrdleks seda pigem ühe oma lemmikfilmiga «The Holy Mountain» (1973), aga erinevalt eelnimetatust jääb «Dr. Caligari» (1989) ikkagi R-reitingu piiresse. Ühesõnaga on see midagi Jodorowsky fännidele.
Kuna teose peategelasteks on hull doktor ja tema haiged patsientid, siis ma ütlen kahtlejatele juba ette ära, et tegu pole õudusfilmiga. Verd ka ei lenda. Pigem kujutage ette Roald Dahli võtmes haiglalugu, mille tegelasteks täiskasvanud ja mida keegi lapsele lugeda ei annaks.
Hoolimata taotluslikust puisusest on tegelaskujud enamasti värvikad ja meeldejäävad. Mulle meeldis eriti see massohhistist kannibal, kes ei jõudnud ära oodata millal ta oma elektrišokiravi kätte saab. Tema teksti kuulates oleks tegelikult ka subtiitrid ära kulunud. Mitte siis eestikeelsed vaid originaalis. Ta lihtsalt pakkis lõikude kaupa sürri teksti ühte lausesse, mis kõlas järjest nagu üks sõna. Oleks tahtnud päris kõigest aru saada.
Panin oma elamuse jagamiseks kohe meelega rohkem pildikesi, et sellest kõigest natuke paremini aimu saaks. Samas nagu ikka… Filmiga võrreldes ei ole need midagi. Mulle väga meeldis! Kui kellelegi meeldivad veidrused, siis soovitan soojalt! (5/5)
Tume taevas 
Lisa kommentaar