Mütojärg

26. juuli 2007 at 0:13 (igasugust, mängud)

Kui mänguõudused möödas, siis oli mul isegi mahti natuke ringi vaadata ja süüa otsida. Me vahepeal käsime küll Mandiga tatraleotise järel, aga see ei toitnud kohe üldse mitte. Kuna aga kulbitäis putru koos aedviljadeja kolme sašlõkitükiga maksis 80 krooni ja kahe ilma kintsuta kanakoiva suurune lihakäntsakas 150, siis ei ajanud kohe mitte seda ostma. Nagu Madis ütles: “Nad teevad su puupaljaks. Aga nad teevad seda väga sõbralikult ja sooja naeratusega!” Kuigi kõrtsmik oli väga ehe, siis jälgisin pigem Chloe vihjet ja otsisin kohta kus toitlustuseta rollimängijad pidid süüa saama. Pärast väikest kõmpimist leidsingi Heli ja Lendya, kellelt saadud kaks sardelli koos kahe leivaviiluga oli minu Mütofesti kõige toitvam eine. Suur aitäh!

Sel hetkel hakkas mulle (kerget) huvi pakkuma, et mis siin peale minu telgi ja kempsude üldse veel on. Lava oli, siis oli telklaager, mis oli taaskeastajate oma nagu pärast selgus ja kiikasin isegi linnusesse, ning avastasin sepikoja. Keegi rääkis veel hiiest. Uurima ei olnud erilist isu nagu midagi minna ja tuttavaid nägusid ei paistnud ka. Niisiis läksin otsisin ükshaaval oma mängijad üles uurisin kuidas meeldis. Tuu-Tuud ja Manti ainult kahjuks ei näinud enam.

Kohtumistest rääkides nägin põgusalt ka oHpuud ja unustasin sootuks mainida enne minu mängu toimunud Irve seminari «Jutumängudest drägoni näitel», mis oli väga vahva, kuid ümber jutustada pole siinkohal mõtet. Mõtlesin veel niipalju, et küll olid alles Mütofesti tarvis sõna välja mõelnud. Jutumäng. No aga see läks nende teabekodade ja tühjendamise kohtadega väga hästi kokku ka.

Igatahes sain ma pärast einestamis Sashi ja Madise telgis koha ja ei pidanudki enda omaga jändama. Õhtul sai niisama juttu aetud ja nägin Virge ning tema mehe Marguse ära, kuid nende põnn oli pidevalt nii jooksus, et seda nägin vaid kaugelt. Seltskond oli väga lahe ja eriti jäi meelde Paide kutsekooli direktor, kelle nime ma ei suutnudki püüda, aga väga tore tegelane oli, ning tema jutt oli väga jabur, naljakas ja hariv. Parim kombinatsioon mu arust mis jutul olla saab.

Ja üks tore hetk oli veel kui Oorti kontserti ajal läks vool ära ja nad mängisid edasi. Olekski võinud akustilised konsertid olla! Olu kuulda ka ilusti ja ei pidanud karjuma kui midagi öelda oli. Aga jah, peagi oli vool tagasi ja kella ühe paiku sai telki kobitud.

Juube külm oli öösel. Ma ei mäletagi, et nii õudne oleks olnud telkides, aga kui ma lõpuks juba valges ärkasin külmast, siis nägin ka põhjuse ära miks mul külm oli − nimelt oli magamiskoti lukk kuidagi vööni lahti vajunud. Brr… Sooja sain alles siis kui väljas olin kõndinud mõnda aega. Hommikusöögiks oli singipuder, mis oli sellele eelnenud tatraleotisega võrreldels väga toitev, aga kaks sardelli tegid sellele hoolimata abiks olnud kamale ikka lõdva randmega ära.

Teine jutumängupäev algas sellega, et ükski registreerunu ei jõudnud kohale ja me mõtlesime juba Madisega, et saame mängijatena vaatama minna mida see d20 mängujuht Jaanus endast kujutab, aga siis tuli neli huvilist kohale ja see variant langes ära. Tegime siis Jaanusega huvilised pooleks − tema sai endale registreerunud ja mina juhuslikud uudishimulikud koos Virge ja Margusega.

Kui eilne mäng oli olnud kindlusesse sissemurdmine, siis seekordne mäng oli kindluse kaitsmine. Mängijate keskmine vanus oli seekord suurem ja see andis otsekohe positiivselt tunda! Ei olnud mingit jaburdamist. Tundub, et kõik jäid rahule. Mina küll jäin. Eks ta lühikeseks jäi, aga oli ka viimane päev ja ei tahtnud inimesi kaua kinni hoida. Pealegi teadsin ma ise, et kui ma hiljemalt poole kolmeks kokku tõmmata ei saa, siis pean Tartus öömaja leidma.

Uudistasin natuke veel kindluse terasega vallutamist ja siis viskas Madise vend Tim mind Jõgevale ära. Ma pidin bussijaamas küsima, et kas see ikka ongi see Jõgeva bussijaam, sest tegu oli kahe ootepaviljoniga, nagu me Tartus ja mujal nägema oleme harjunud. Selgus, et oli küll.

Kui Mütofestile tulles olin bussil kohanud Draugi, kes muljetas oma Gruusia reisidest, siis tagasiteel nägin bussis Edvinit. Me polnud oma neli aastat näinud ja taaskohtumine oli väga rõõmustav. Kohtusime EKA graafikaosakonna sisseastumiskatsetel ja ei saanud kumbki sisse, aga see-eest avastasime, et klapime hästi ja Edvin rääkis mulle misasi on kartulipirukas ja miks viineripirukaid osta ei tasu. Tartus sattusime aga eri ülikoolidesse ja seda enam oli tore avastada, et ka temast on saanud mängujuht! Ja mitte ainult, tal oli ka äsja ilmunud raamat! Kogumik novelle, lühijutte ja miniatuure. Väga äge. Sellega olen ma remondi süül küll alles kahjuks poole peal.

Aga kokkuvõtvalt siis üritusest? Minu jaoks tegi selle heaks seltskond. Kõik muu oli teisejärguline.

Advertisements

2 kommentaari

  1. pahainimene said,

    Tim on MINU vend. Minu!!!

  2. higgins said,

    Kuule, ma arvan et Madisel peaks ikka ka olema õigus ses asjas oma sõna sekka öelda. Või siis leppige see omavahel kokku ükskord. =P

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: