Mütofest

25. juuli 2007 at 0:42 (igasugust, mängud)

Käisin nädalavahetusel Mütofestil. See oli minu jaoks esimene kord. Kohale sõitsin bussiga ja tulin Kassinurmel maha, kuid pärast paari telefonikõnet selgus, et õige peatus mahatulemiseks oleks olnud Kalevi. Kodulehel polnud selle kohta küll sõnagi, vaid kõigest link bussireisidesse. Õnneks sain autoga kohale ja peagi pidin tööle hakkama. Toitlustuse kirumisel ma ei peatu.

Telk näidati kätte kus ma mängu tegema hakkan ja siis oli üks väga lahe stseen.

“Oih, sul on ju lauda vaja!”
“Ei ole tegelikult, sinna telki ei mahuks korralikult ja…”
“Ma kohe helistan ja organiseerin sulle laua!”
“Ei, ma ei taha seda.”
Teine valib juba telefonil numbrit.
“Mul ei ole lauda vaja,” kordan.
“Kuule, Henril on lauda vaja,” räägitakse juba telefoni, “kas seminaritelgist ei saa mõnda tuua?”
Räägib natuke ja siis mulle teatatkse, et ärgu ma muretsegu, laud on juba teel.

Kujsuures laud toodigi ja ka toojad ei teinud mu protestidest välja. Tõstsime siis d20 mängujuht Jaanusega selle laua lihtsalt telgi taha ja lasime pingi maapinnale kokku. Kokkulastud pink kulus tegelikult täitsa ära ja istumise alla sai minu magamismatt ühele poole pinki ja teisele poole ühe tulemata jäänud kaupmehe müügitelk.

Kell kaks hakkas siis pihta. Neljast registreerunust ilmus kohale kolm. Kõik naisterahvad! Ja minul oli miski kindlusesse sissemurdmine planeeritud. No olgu, vahet pole. Briifisin nad ära ja kui tegelased olid põhimõtteliselt valmis, läks üks mängija ära. Mulle oli see paras hoop, sest… ma ei tahaks päris öelda, et ta oli kõige asjalikum, kuna ka allesjäänud kaks olid väga toredad, aga ta oli neist kõige vanem ja aktiivsem, ning üleüldse tundus väga eksimatult selles kolmeses grupis… mitte jällegi otseselt liidrina, aga pigem sellise liikumapaneva jõuna. Kahju oli.

Õnneks aga olid parasjagu telgis meie tegemisi uudistamas Mant, keda ma varasemast tundsin ja keegi umbes 17 aastane linalakast noormees.

“Sa ei taha mängu tulla?” küsin Mandilt.
“Tahaks küll, aga ma olen siin larbil tähtis NPC,” laiutab too kahetsevalt käsi.
“Aga tule ikka?” ei jäta mina jonni.
“Ma pean korra ära käima,” ütleb Mant pärast väikest mõttepausi ja mõne hetke pärast ongi mul uus mängija olemas. Õigemini isegi kaks, sest see linalakk tahtis ka mängu. Mis mul selle vastu saanuks olla?

Briifisin neid olemasolevate kultuuride ja üldise olukorra asjus, ning et tegelane peab olema krahvi teenistuses. Siis hakkas pihta − linalakk tahtis miskit suure vasaraga päkapikku mängida. Ma siis seletasin, et põhimõtteliselt nad eksisteerivad selles maailmas kus mäng toimub, aga nad sulgesid end juba väga ammu mägedesse. Seepeale lajatati mulle, et noh, oleks ka aeg välja tulema hakata. Ma ei kuulanud teda ja tema jätkas, et “Miks siis ikkagi ei või? Olekski ju meeldejäävam mäng.” Meelde see jama mulle jäi küll, seda võin ma kindlalt öelda.

Jään siis mina enda seisukoha juurde, et tegelaseks oleks inimene. Samas olin ma Ozkari õele Qahditile lubanud kääbikut mängida, aga tal oli nii lahe tegelase idee, et ma pakkusin kääbikuks olemise lausa ise välja. Pealegi ei olnud kääbikud end kuhugi sulgenud. Kui vasaraga päkapikku ei lubatud mängida, siis oli tüüp nõus kompromissiga: suure kirvega metslane. Kuigi ma oleks tahtnud kahe käega peast kinni haarata ja juuksed välja katkuda (ma jätan täpsustamata kelle omad), siis seletasin ma kannatlikult, et ma ju rääkisin, et olustikuks on renessanss ja kirvega metslasi teatavasti sellises ajajärgus tänavapildis ei olnud. Kuna mängija oli aga väga järjekindel, siis ma küsisin, et miks sel juhul krahv peaks sellise metslase palkamisest huvitatud olema? Tüüp noogutas agaralt: “Noh, ma olen siis metsast ja…” lasi oma joru edasi kuidas ta inimesi tapab. Lõppeks ma sundisin ta lihtsalt djalist gladiaatoriks, kuna muud varianti sellise looma eksisteerimiseks ma ei näinud ja kahekäerelva kompromissiks sai falkion. Huh, arvasin mina.

Metslane (kasutan lihtsuse huvides tegelase jaoks seda mõistet) oleks kohe kõrtsis end laua alla joonud, aga kaaslased takistasid teda ja mindi siiski kindlusesse sisse murdma. Vaikselt müürist üles, vaikselt uinutiga valvur maha. Ja arvake ära mida võttis ette metslane, kui tema ka üles jõudis? Ta lõikas teadvusetul valvuril kõri läbi. Siis tuli mulle uus hoop. Nimel oli Mandil kodus miski olukord ja ta pidi ära minema. Mõtlesin, et lähen raban d20 pealtvaatajate hulgast mõne tüübi mängima lihtsalt, aga nemad olid just lõpetanud ja sealsamas kõrval oli kõlavööd punuv Tuu-Tuu, kelle ma siis oma telki tirisin. Kolmas briif ja mänguga edasi. Kell võis juba seitse küll olla selle peale.

Kindluses sattus metslane teistest eraldi ja ründas kohe esimest inimest keda nägi selja tagant pistodaga. Tema õnnetuseks oli tegu maagiga, kes teda kuulis ja keelas endale viga teha. Kuna metslane oli oma punktivaru kulutanud tegelase füüsise ja igasuguste võitlusoskuste arendamise peale, vajus mängija nägu loitsu vastupanuviske valemit kuuldes üüüsna pikaks. Muidugi ta ei veeretanud seda ära, aga see muidugi ei takistanud teda mulle pinda käimast.

“Ma ründan teda!”
“Sa ei taha talle viga teha.”
“Löön teda pistodaga!”
“Su meelest pole see üldse hea mõte.”

See oleks ilmselt üsna kaua kestnud, kui ma lihtsalt tempoga edasi poleks liikunud. Paar sarnast fraasi tuli veel ja siis jooksis vennike kaugemale, et sealt vibuga meest lasta. Loomulikult püsis loits peal ja ta ei suutnud maagi lasta. Lõpuks saabus üks unine tegelane uurima mis lärm on ja siis saigi metslane endale märklaua: öösärgis ja relvastamata noore naisterahva. Sellele nool kõhtu kihutatud, mängija lahkus. Ju talle oli siis ikka seda verelaskmist väga vaja, et ta enne ära minna ei saanud.

Ma arvasin, et ma tean mida d20 inimestega teha võib, aga seekordne Mütofest avas mu silmad veelkord. Võibolla oli see niivõrd terav seetõttu, et ma olen ära harjunud, et enda koju ma selliseid inimesi ei lase… Võibolla aga oli see kõige avatum tapahimu mida ma kunagi näinud olin. Kusjuures mitte kõik d20 mängijad ei muutu sellisteks, aga üldine tendents on täiesti olemas. Võiks isegi öelda, et ma olen ise sealt august läbi käinud, kuigi ma polnud kunagi (vähemalt enda meelest) nii agressiivne.

Muidugi võib öelda, et mängu teeb mängujuht, mitte süsteem, aga miks olen ma siis kohanud nii paljusid inimesi, kes rollimängudes käituvad kui viimased maniakid? Ma ei tahaks uskuda, et need inimesed ongi kogu aeg sisemiselt sellised olnud. Pigem ma arvan, et kui läheb halvasti, siis võib mängujuht õppida oma trikid just d20 raamatuid lugedes. Kui inimene on millestki vaimustunud (nagu rollimängudesse sisenejad tavaliselt algfaasis on), siis ahmitakse see info sisse puhta kulla ja kaanonina, kus aga tapmine on lahendus ja iga ukse küljes kahtlustatakse lõksu. Ning kui selline mängujuht loob maailma, milles kaks kõige olulisemat asja on korjatavad võluesemed, ning varitsevad ohud, siis… Kas mitte mängija ei muutu, kui teda pidevalt rünnatakse või ta kogu aeg hirmus elama peab? Sest seda need raamatud ju õpetavad − kuidas tegelaste teele sokutada elajaid ja lõkse ning kuidas nende üleelamist materiaalselt tasustada.

Võib ju naerda, et kas siis peaga mõelda ei osata, kuid kui praktikat vaadata, siis ega ikka osata küll.

Advertisements

6 kommentaari

  1. moonike said,

    =D -> “Ma ründan teda!”
    “Sa ei taha talle viga teha.”
    “Löön teda pistodaga!”
    “Su meelest pole see üldse hea mõte.”
    Naljakas, et ta nii põikpäine oli. Ja noh jah, relvastamata öösärgis naist niisama tapma minna… Ma ausalt loodan, et ta jääb selliseid asju tegema ainult mängudes (samas, kindlasti mitte sinu omades) ja päriselus ka nii tapahimuliseks ei lähe. Tegelt, kas selline ei peaks rollimängu asemel hoopis Quake’t mängima? Või mingit muud tulistamist/tapmis mängu.

  2. Shadow said,

    Kirjelduse järgi tekkis mulje, et vennike oli esimesed mängukogemused saanudki suure kirvega päkapikuna, kes tappis kõike, mis vähegi liikus ja sai selle eest expi – d20 raamatus on isegi tabel, kus kirjas, kelle tapmise eest kui palju punkte peab andma. Ja kuna tal oli selline mängukogemus, siis oli ta veendunud, et nii ongi õige ja tema teab, kuidas asjad on. Mis vahet seal, mis täringutega mängida.

  3. higgins said,

    Põikpäisusest… No seda ta jätkus ikka küll, nagu sa isegi lugeda võisid ja tegelikkuses läks see dialoog veel paar-kolm rida edasi, aga mul polnud kõik meeles. Tavaliselt küsib mängujuht sellises olukorras, kui mängija kipub oma otsuseid mängujuhile peale suruma, et kas ta ei tahaks ise hoopis mängu teha… Ma tunnistan ausalt… Mina ei julenud sealses olukorras seda nippi kasutada. Mis siis kui ta oleks nõustunud ja mitu tundi erinevate takistuste kiuste valmistunud mängijad oleks miskisse… Ma parem ei mõtle sellele.

    Aga tulistamismängude kohta… Ma arvan, et kuna mina, kui endine arvutirollimängude mängija pole pärast päris rollimängudega kokku puutumist ühtegi arvutirollimängu üle tunni aja suutnud süvendeda (nii igav on lihtsalt), siis miks ei või tapamänguritega samamoodi olla? Mõtlev ohver võib ju teoorias sama huvitav olla kui mõtlev vestluskaaslane.

  4. Ove said,

    Oeh…muud ei ole mul öelda…oeh…

  5. mr.Costello said,

    Lahe lugemine! :D Minu meelest ponudki nii hull…

    Nimelt ma olen oma elus vaid ühe katse teinud D&D-d mängida, kuid ei suutnud rohkem kui kolm-neli õhtut vastu pidada selle pärast, et mängijate hulgas oli inimesi, kellele punktide lugemine ja kogu arvutusmehhanism olid olulisemad kui mängu ilu. Jube tüütu oli kuulata mängijate vaidlusi mängujuhiga teemadel mitu punkti dämmi rohkem oleks lendu lastud nool ikkagi pidanud tegema ja muud seesugust. :( Selle peale ei jäänud mul muud üle, kui päriselus agressiivseks muutuda – tõusin püsti ja teatasin neile, mida ma seesugusest “mängust” arvan. Hea meelega oleks mõnele pasunasse ka andnud. :O

    Aga hea seltskonnaga prooviks teinegi kord, mul on isegi oma täringud olemas :) . Aga Tallinn pole vist see koht, kus rollimängurid elavad. :(

    P.S. Loodetavasti ei rääkinud ma nüüd päris teemast mööda. ;)

  6. higgins said,

    No siis oli sul ilmselt taaskohtumine? =P Mängumehaanikast ei rääkinud nimelt metslane seetõttu, et ta lihtsalt polnud mu kasutatud süsteemi varem kohanud. Pärast kui ta lugenud oli, siis ta tuli muga juba vaidlema, et kuidas ikka oleks pidanud. Seisis seal külakiige juures ja seletas.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: