Filmitegelastega samastumisest

22. veebruar 2007 at 14:48 (filmid)

Hakkasin ühte Moonikese blogiposti kommenteerima, aga läks nii pikaks, et otsustasin jutu ka enda blogisse riputada. Arutelu teemaks on põhiliselt minu tsitaat: “Inimesed naudivadki enamasti raamatuid, filme, näidendeid ja üleüldse kunsti, kuna nad on võimelised seal end kellegagi või millegagi samastama.”

Allpool on natuke filmispoilereid, kuid need on sellel tasemel, mida enamik inimesi kinno minnes nagunii näha eeldavad.

***

Juhin tähelepanu, et minu tsiteeritud lauses on väga oluline naudingu olemasolu või elamuse saamine. Lihtsalt, siin tuleb juba see küsimus ka mängu, kas töllakil moka ja väljalülitunud ajuga inimeme üldse midagi naudib? Raske uskuda, et pärast virvendava pildi tuimalt äravaatamist inimene kellelegi õhinal oma elamusest rääkima läheb.

Sellises olukorras meeldib mulle alati tuua näiteks filmi «The Mummy» (1999), kus mulle sümpatiseeris peapahalane Imhotep. Tema eesmärgid ja tegelane ise istusid mulle tüki rohkem, kui see paganama raha peal väljas röövlibande, kellele ilmselt valdav enamus kinokülastajaid kaasa elas. Mulle meeldis väga see Imhotepi ja Anck-su-Namuni armastuse, lahutamise, ning surmast kallima tagasitoomise lugu, ning “päris” peategelased olid selles loos lihtsalt viiendaks rattaks ja suureks tüliks. «Muumiat» vaadata oli justnagu näha «Romeot ja Juliat» armastajapaari lahutada püüdvate perekondade pilgu läbi. Traagiline lõpp aga toimus võidukate meloodiate saatel, mis tegi filmi minu jaoks eriti sürrealistlikuks.

«The Mummy Returns» (2001) oli sellesmõttes veel õudsam, et ilmselt oli filmitegijatele jõudnud miski vastav tagasiside, aga nad ei osanud seda korralikult mõista, ning kirjutasid Imhotepi lihtsalt “pahamaks”. Talle tekkisid (kuskilt?) maailmavallutusideed ja lõpuks isegi lõigati läbi see igavese armastuse liin, mis eelmises filmis läbivaks teemaks oli. See lihunikutöö oli rohmakas ja täiesti põhjendamata − suurepärane näide sellest, kuidas film võib olla ühekülgne. Vaataja tahaks end ühe tegelasega samastada, kuid film lihtsalt ei luba seda, ning teeb samastamise ebameeldivaks sundides samastumiseks mingeid teisi tegelasi. Pahalastelt rebitakse vägisi ära kõik, mis neile vähegi korda läheb, ning mis asja eriti hulluks teeb, meile ei näidata vähimatki põhjust miks. Miks, oh miks katkes Imhotepi ja Anck-su-Namuni igavene armastus?

Lisaks veel see, et kuna peategelasest arheoloogitibi oli Anck-su-Namuni iidse rivaali reinkarnatsioon, kes armastajapaari peale kitse panigi, siis olid need seiklejad justkui nagu algusest peale selle muinasloo äralõhkujad. Seetõttu oli nende tegude ülistamine veelgi paradoksaalsem.

Samas ei olnud muumiafilmide probleem sugugi selles, et mulle sümpatiseerinud tegelane “kaotas”. Oleneb muidugi žanrist, aga hukkumises kui sellises ei ole üldiselt midagi ebaeetilist. Näiteks vaatan ma filmi «Hard Target» (1993) ühe oma lemmiknäitleja Lance Henrikseni pärast, kes kehastab seal täiesti fantastilist tegelaskuju. Juba filmi esimeste kaadritega saab selgeks, et ta on paha, ei saa võita ning peab surema, et kogu maailma lapsed öösel rahulikult magada saaksid. Samas on ta lihtsalt suurepärane kurjam! Õnneks oli John Wool tegelase vastu niipalju austust, et ta lasi tal auga surra, mitte ei lödistanud “hea vs. kuri” teemaga üle pingutades tervet filmi ära.

Vot selline lugu siis.

P.S.
Arnold Vosloo esinemine kõigis kolmes mainitud filmis on puhtjuhuslik!

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: