Tume taevas

- “Kus Harjumaa on?”
- “Kuskil Eesti keskel…”
- “Keskel!?”
- “No ääres kuskil…”
- “Millises ääres?”
- “Kuskil pärapõrgus on…”

Hiljem…

- “Kus Doonau on?”
- “Ma ei tea.”
- “Vihjeks võin öelda, et Euroopas.”
- “Sa ei aita ikka üldse.”
- “Kus Euroopa on?”
- “Siin?” osutab Põhja-Ameerikale
- “Ei!!”
- “Siin?” osutab Aafrikale
- “Ei, kullake… Siin on.” näitan
Mõtlen hetke ja küsin siis:
- “Eesti ikka asub Euroopas või?”
- “Jaa!”

Vähemalt viimane läks täppi =)

Sama situatsioon mis enne.

Mina: “Brasiilia mägismaa?”
Laps: “Emm…” ja osutab pliiatsiga Püreneede poole.
Mina: “Ei ole Prantsusmaa ja Hispaania vahel… Sa ju tead kus Brasiilia on ikka?”
Laps: “Meile pole midagi räägitud selles koolis…”
Mina: “No appi… Kust kõik kohvi ja kokaiin tuleb siis sinu meelest? Või noh… suur osa sellest.”

Ema pungitab taustal silmi.

P.S.
Mind jah parandati juba, et Brasiilia transpordib pigem seda viimast kui ise toodab.

Istume arvuti taga. Ekraani katab mustvalge maailmakaart, kuhu on peamiselt märgitud vaid riigipiirid.

Mina: “Ja kus Karpaadid on?”
Laps: “Ma ei tea.”
Ema, taustalt: “Mina tean, ma olen seal käinud.”
Laps: “Ei ole!”
Ema: “Need on Ukraina ja Rumeenia vahel. Ja olen küll.”
Mina: “Nagu see vihje teda aitaks…”
Laps: “Ei ole.”
Ema: “No kuule…”
Laps: “Ei ole. Me õppisime ajaloos seda… debiilsust.”

Laps jääb mõttesse kas ikka õige sõna oli. Käib väike naerupahvakute vaheline pilkude vahetamine.

Laps: “Vaidlemiskunsti noh!”
Ema: “Demagoogiat?”
Laps: “Vist jah.”
Mina: “Diskussiooni? Diskuteerimist?”
Laps: “Jajah, oli vist jah see.”

“Kas see on parema- või vasakukäekinnas?”
*Tõstetakse parem käsi*
“Sellekäe!”