«Ginga Densetsu Weed» ehk siis järg animele «Ginga: Nagareboshi Gin» sai tegelt ka juba väga ammu vaadatud. Nii ammu, et ma vahepeal isegi unustasin ära et ma temast kirjutama pidin ja lõpuks mõtlesin ikka välja, et mis anime mul blogist puudu. Nojah. See siis oligi. Karuküttimiskoerte neljas põlvkond.
Eelmise sarja lõpust on möödas neliteist aastat ja… ja üldse tundub, et sarja loojad ei pane koera reaalset vananemist suht millekski. Pidevalt on miski jutt, et “sa oled kümme aastat liiga noor, et minuga võidelda” samas kui suured koerad üldse suht kümne aasta vanuseks elavadki ja seda veel inimeste juures… Metsikus looduses elavad kindlasti vähem. Ja ei, nad ei mõelnud koera-aastaid, sest nad räägivad ka ilmakaartest ja meetritest ning muust (või oli see nüüd eelmises sarjas, aga vahet erilist pole) − need vaevalt kõik koeraühikud on.
Joonistusstiil on kaasegsemaks läinud, aga sisu on ikka ettearvatav ja üheülbaline heroiline veristamine. Koerte jooksmine on joonistatud kui suht puuhobusega edasi kappamine kui jalad natuke kaasa vedrutavad… Noh, et lapsel on hobuke käes ja siis ta paneb sellega pats-pats-pats edasi ja… no ma otsisin… aga ma ei suutnud leida mõnda kaadrit kus koeral oleks suu kinni. Kõikidel koertel on kogu aeg lõuad ammuli. No tere. Ja põnniga vaadates me mõtlesime kogu aeg, et kas see pahalane Hougen polegi jõudnud kõiki oma alamaid ära tappa juba. Neid suri ikka nagu kärbseid.
Mõned uued trikid olid ka ära õpitud nagu oksaga jälgede kustutamine ja alumiselt pildilt võib isegi näha kuidas peni oskab plaani teha ja näidata kus suurt juhti vangis hoitakse (jah, Gin on veel elus). Kõik see jaburus toimub aga täitsa tõsise vaatenurga läbi. Oleks siin eelmise sarja hõng juures olnud, siis ma oleks ehk isegi kaasa irvanud, aga praegune oli lihtsalt masendav. Ahjaa, ninjakoerad olid ka alles… kuigi nad olid punkariteks läinud. Lisaks sellele tasub veel ära märkida, et sarjas oli üks munakaksajast peni. Jah, see tähendab seda mida te mõtlete.
Kokkuvõtteks… Gin kui selline oli oma kaheksakümnendate camphõnguga omapärane ja naljakas. Weed on aga lihtsalt igav. Nagu eelmises sarjaski, siis kogu aeg käib suureks lahinguks ette valmistumine ja kui kõik ettevalmistused tehtud, siis hakkab asi suht venima. Okei, Weed venis, Ginis oli niisama palju mõttetut veristamist. Isaste teema oli võrreldes eelmisega kahanenud, aga nüüd oli jällegi tapmise keelamise teema sees. Lapsega vaatamiseks valige parem Gin, siis on endal ka midagi muiata.
«Speed Grapher» (2005) kirjeldus tundus väga äge. Või siis äge segamini nii-ja-naa’ga kui täpne olla. Ma ei mäletagi täpselt kuskohast ma sellele peale sattusin, aga kui mulle lubati «Eyes Wide Shut» (1999) teemalist animet, siis… no ütleme, et see tundus pehmelt öeldes põnev.
Noh, klubi kui selline seal ju siiski oli, aga see värk oli suht kahtlane ja mitte heas mõttes. Eufooria faktori mõiste oli ka lahe, aga ka see taandus siiski vabandusele kuidas võiks animesse supervõimed toppida. Ja kui juba supervõimed siis loomulikult saab võimed ka peategelane ja siis tuleb ka see kohustuslik võitlus sisse. Njah. Ma juba lootsin natuke põnevamat lugu esimese seeria baasil.
Lugu siis selline, et endine sõjafotograaf fotograaf Saiga uurib salajase klubi jälgi ja leiabki koha kus raha eest täidetakse kõik su unelmad. Lisaks satub ta ka kummalisele rituaalile mis temas leidunud eufooria alge käivitab ning avaldub tema võime pildistades asju (ja inimesi) sodiks lasta. Ta põgeneb sealt koos Kaguraga, võimsa koproratsiooni juhi alaaealise tütrega, kellel on võime teatud inimestes eufooria (loe: super) võimed esile kutsuda. Järgnevad seeriad ongi põmst skeemi järgi, et neid saadetakse järjekordne eufooriapervo järele, kes nad kinni püüaks ja siis Saiga laseb nad umbes üle ühe seeria juppeks.
Animatsioon oli minu kogemuse järgi üsna tüüpiline Gonzo − ilusad taustad ja keskpäraselt joonistatud tegelased. Ma nägin tükk aega vaeva, et ilusaid pilte leida. Ehk oleks objektiivsem olnud enamasti nähtava kvaliteediga pildid panna aga… no need alumised kaks nägu ongi umbes sellised. Ülemised kaks on keskmisest tüki ilusamad. Ja mis veel eriti silma jäi oli inglise keel. Okei, ma saan aru, et jaapanlaste inglise keel on naljakas, aga kui sõjamälestuses on ameeriklane siis võiks ikka sellise näitleja võtta talle teksti lugema kellel inglise keel emakeeleks on. See inglise keel kõlas rohkem jaapani keele moodi mida mingil põhjusel hooti raiuti. Freakyyy…
Mis sarjas veel peale üheülbalise märuli ja pseudogeneetika oli? Noh, see oranžide prillidega Motoko-wannabe näiteks. Ega tal muud funktsiooni väga ei olnudki, kui et GITSis läks peale, viskaks ka sarnaselt siliseeritud tibina sisse? Aga samas oli ka nii mõndagi mida mujal pole kohanud. Nimetage näiteks veel üks anime kus paar episoodi peatutakse transvestiitide varieteeklubis? Ja muidugi oli ka siin kõige stiilsem portsigar mis ma kunnagi näinud olen. Selline suitsetamine rõhub ilmselt rahakotile isegi rohkem kui tavaline. =P
Üldkokkuvõtteks? Lihtsakoeline sisu. Omapärased (ja natuke perverssed) üleloomulike võimetega vastased ja nende hävitamine üle episoodi. Kui selline asi peale läheb siis… noh… Mina seda igatahes küll kunagi üle vaatama ei hakka.
Anime «Gungrave» IMDb hinne on 8.8 ja seal kiidetakse seda üldiselt taevani − järjekordne tõdemus, et filmidele keskenduvalt saidilt ei tasu anime kohta midagi vaadata. Esimene osa oli täielik pask ning teine osa läks kauget minevikku meenutama. Meenub üks teine anime kus täpselt samamoodi oli? Jup, «Berserk». Sellesamaga ka käesolevat animet väga palju võrreldaksegi.
Lugu algab siis agulitest, kus duo Brandon ja Harry koos oma sõpradega pisikelmustest elatub. Brandonil on aga kiindumus… ja kui tüdruku kasuisa tapetakse, tuleb mängu Big Daddy, ehk kohaliku maffia boss, ning võtab piiga oma hoole alla. Sellega seoses sebivad end maffia palgale ka Brandon ja Harry. Edasised spoilerid on hullemad, aga erilist vahet nagunii ei ole, kuna kõik on kahjuks suht etteaimatav.
See tänavaelu ja algusaastad maffias oligi sarja ainuke vaadatav osa. Lisaks ka see kuidas Harry oma uute sõprade ringi järjest redelil ülemistele pulkadele viib. Edasipoole läks… khm, liiga «Hellsingiks». Tulid igasugused orcmenid, ehk siis geneetiliselt muundatud superzombid mängu ja läks sama mõttetuks täristamiseks nagu selles punase mantliga venna animes… nagu selgus siis oligi «Gungrave» põmmutamismängu järgi tehtud ja kogu see “normaalne” osa siis hiljem juurde kirjutatud.
Mitu asja pani täitsa ohkama… Näiteks raisati ära üks stiilne pahalane. Kurikuulus. Tuuakse vangist välja. Teeb kurja nägu. Käitub ülbelt ja üleolevalt ning ei näe seda tehes tobe välja. Tõeline menace. Mulle jäi mulje, et tema tegevuse tulemusena vist tapetaksegi kõik ära… Ja siis sureb see mees kõige mõttetumat surma? Päh…
Ja siis veel see peategelane… Vaikiv Brandon. Isegi Guts hakkas ju lõpupoole rohkem rääkima ja avaldusid emotsioonid. Alucard mölises niipalju, et isegi siibrisse viskas. Brandon jääb järjest vaiksemaks ja vaiksemaks ja kalgimaks ja kinnisemaks ning… ka temast tehakse superzombi. Great move! Teha häirivalt vaikivast peategelasest zombi. Ei, päikeseprillid ei aidanud. Ei, suured püstolid ka mitte. Jah, veel suuremad püstolid kui Alucardil. Masendav.
Veel virinat? Noh, lõpus muidugi tuli see “kohustuslik võitlus” sisse. Ju nad mõtlesid, et ei müü muidu kuna enne on liiga vaadatav lugu olnud, siis peaks ikka animeklišeesid ka lisama. Arvake ära kas Brandon võitleb kõigi oma maffiasõpside vastu kes on nüüd supervõimed omandanud? Oeh… Ja isegi kõige lahedam vend Kagushira Bunji tehakse ka superkolliks. Lausa kahju oli. Samas lõpp oli kõige selle jama peale üllatavalt hea. Kuid siiski… Pigem hoiduda. Kui just «Hellsing» ei meeldinud. «Berserkiga» ei võrdleks. Või peaks äkki selle ka üle vaatama ja uurima kas ta ikka nii hea oli kui ma mäletasin?
P.S. Hei kõik ingliskeelsete nimede jaapanikeelsed hääldajad! Siin on teile uus nimi mida “õigesti” öelda. Barattobaado Lee. Huvitav miks, aga ma arvan, et selle lalina asemel ütlevad isegi kõige rajuhingelisemad Gatsu ja Guriftsu hääldajad hoopiski Ballabird Lee. =D
P.P.S. Ja mis on kummaline, et Lee öeldi jaapani keeles ikkagi Lee, mitte Ree. Tundub, et vahepeal on neil siiski see L täht olemas. Nad vist rohkem moe pärast R-itavad tavaliselt…
Teate miks «Sõrmuste isanda» filmides polnud kordagi näha, et mõni ork oleks kuskilt vaenlastelt paremat varustust korjanud? Mina tean − nad oleksid niiviisi ülinapakad välja näinud.
Erinevalt eelmisele mastaapsele mõistatusele seekord üksainumas pildike. Vaatasin juhuslikult ühte flash animatsiooni ja no mitte ei jäta rahule kellega tegu…
Vaatamisest tegelikult väääga jupp aega möödas, aga nii heast asjast ei saa ju ometi kirjutamata jätta? Viimasel ajal kuidagi kirjutamine ei taha justkui minna, aga siis mõtlesin, et võiks fokuseerida end… ja keskenduda arvustuste kirjutamises sarjadele − nende vaatamisel aja investeerimine ju tüki suurema kuluga kui filmi puhul. Aga filme ma teglikult ei välista. Lihtsalt väike märkus, et ma enam ei kirjuta kõige kohta mida ma vaatan. See selleks…
Pea tunnistama, et esialgu ei tundunud «Death Note» (2006) kirjeldus mulle kuigi huvitav − peategelane leiab märkmiku mis tapab isiku, kelle nimi sinna kirjutatakse. Kõlas üleloomuliku mumbo-jumbona, millesse ma just kõige paremini ei suhtu. Õnneks ikkagi otsustasin vaadata. Esimene osa oli selline sissejuhatav, aga teise osa ära vaadanuna olin täiesti naelutatud. Sealt edasi hakkasin ma juba pelgama, et mu lemmikanime troon saab kukutatud… Kuidas ma õieti pärast seda peeglisse peaks vaatama, kui mulle ülemoomulik värk rohkem meeldis?
Kahjuks tuleb aga siiski tõdeda, et sarja algset tugevust ei suudetud lõpuni hoida. Aga seda öeldes pean kindlasti lisama, et asi ei muutunud nõrgaks… Tugev sari oli, aga mitte nii võimas kui selle algus. Wikis räägiti, et manga teisest suuremast poolest mindi üle üsna ruttamisi… Paari seeria jagu oleks võinud seda hajutada ehk küll, aga üldkokkuvõttes oli siiski tegu väga hea sarjaga, mille tegi veel paremaks see, et animedes “kohustuslikku” lahinguelementi seal ei olnud. Jällegi ei saa väita, et adrekas oleks puudunud − otse vastupidi. Sari keskendub suuresti üksteisega manipuleerimisele ja üleloomulik osa muutub kiiresti tööriistaks ning taustaelemendiks. Selle kõige keskel on arvestatav pinge täiesti olemas. Nämma!
Ahjaa… «Death Note Rewrite: The Visualizing God» filmikesest hoidke kaugele eemale. Oma kolmetunnisest pikkusest hoolimata on see lihtsalt nauditava sarja võtmesündmustest üle ruttav spoiler. Ning üks asi veel. Lisaks niigi nauditavale heliribale oli «Death Note» teisel poolel ka vapustavalt äge opening. Huvitav kas sari selle eest kuskil auhinna ka sai? Need kirevad vilkuvad tulukesed ja soojad kontrastid ei lähe sarja enda animatsiooniga üldse kokku, aga… See on ainuke sarja algus mille ma olen ära vaadanud nii, et ma edasi ei keri. Mõniord kerisin lausa tagasi ja vaatasin uuesti. Konkurentsitult #1.
Nagu tema blogi külastajad ilmselt juba teavad, siis vastab George R.R. Martin Barns&Noble Center Stage raames reede õhtuni küsimustele. Kolm teemat on: Wild Cards, telekogemus ja kõik muud raamatud (s.h. Tuli&jää). Foorumisse regamine on lihtne… aga kõikidele ta vastata ei jõua. Küsige huvitavalt. =)
Hi Mr. Martin,
I’m a role player and ever since I’ve read A Song of Ice and Fire, I’ve been convinced that the novels are based on a game of yours. The multiple entwined storylines were hauntingly familiar to me despite never having met this kind of technique in literature before. In other words, the vast scope and huge depth of detail of A Song of Ice and Fire aside, this is exactly how we run our games.
To us, that also explains why Dragons are taking so long. In our experience, it takes much more time to play all those events than to write them down in a book — and it’s definetly all the more time consuming with the HUGE ensemble of the characters.
This has got to be true. But is it?
Sorry, no. WILD CARDS was based on a role-playing game I ran back in the 80s, but A SONG OF ICE AND FIRE has no ties to any rpg.
Regards,
Henri
P.S.
Please also give my regards to the player of Tyrion (if he exists). I love his lines. And to Jaime’s player too.
Tegelikult anime juba nii tükk aega tagasi vaadatud, et isegi järjest on üle poole nähtud. «Ginga: Nagareboshi gin» (1986) ehk «Silver Fang». Soomes olla väga populaarne olnud see sari kunagi. Selle kohta ei oska kommenteerida. Mille kohta ma aga kommenteerida oskan, et see oli väga camp anime. Ausaltöeldes ainuke camp anime mida ma näinud olin. Ehtne kaheksakümnendate hõng ka veel animatsioonis. Lisa veel kompotti juustune jutustaja kes üritab kogu seda värki eriti dramaatiliselt kõlama panna. Nämma!
Räägib siis läbi mitme karuküttimiskoerte generatsiooni pesakonda sündinud kutsikast Gin, keda tema peremees väga julmalt treenib, samas kui ta peremehe lapselapse Daisukesega hingelise sideme loob ning siis poisi maha jätab, et aatelisemate asjadega tegelda. Kõlab paljutõotavalt, eks ole? Kas koerad tunnevad meetreid? Check. Ilmakaari? Check. Mandreid? Check. Rüütellikku aukoodi? Check. “Kolmas ja neljas rühm, rünnakule!” Check. “Milline kutsikas!” Check. “Milline isane!” Check. Neid kahte ahhetava tooniga viimast kõlas igas seerias kindlasti oma paar korda raudselt. Üldse oli miski suur isaste teema läbi terve sarja. Muidugi ei tohi ära unustada ka vanaisa steampunk-jalga.
Umbes kolmandik sarja keskendus lugu Gini ja Daisukese suhtele ja sellele kuidas poiss täiskasvanu tõmbekategoorias vibu laskma õpib ja kuidas siis see vibu iga kord tema pikkusele kohandub kui poiss selle kätte võtab. Kui esimesed seitse seeriat lõppesid, siis ei pidanud koerad enam vastu ja hakkasid rääkima. Uueks eesmärgiks oli joosta läbi terve Jaapani ja otsida sealt endale liitlasteks maailma tugevaimad koerad, et võidelda martõbist mujet jätva inimesetapjatest karukambaga, kelle juhiks eriti ilane ja ühe silmaga Akakabuto.
Minu lemmikkoht animes oli vaieldamatult rühmaliider Beni meenutus, kuidas ta kohtus Akamega − ühe koeraga, keda ta nüüd värbama läks. Ben ongi siis ülemisel pildil. Lugu oli selline, et Akame oli tegelikult ninjakoer. Ben oli peremehega jahil ja miski välgatas puu otsas. Peremees tulistas ja alla potsatas valge koer − Akame, kes siis puuri pandi. Järgneb dialoog:
- Ben, sa pead mind siit välja päästma! Mul on oma ninjaklanni ees kohustus!
See ei kõiguta stolise näoga koera üldse. - Ben, mul on viis vastsündinud kutsikat!
Ei mingit muutust. - Ben… Ma palun sind nagu ISANE!
Valvuri silma tekib tuluke… ja nüüd ta mõistab. Hetk hiljem rebib ta hammastega tabaluku küljest! *Kaader punasel taustal lendavatest ahelatükkidest.*
Vau!
Kokkuvõttes oli siiski üsna verine värk ja võitlust oli ikka päris palju. Minu jaoks kompenseerisid camp-väärtused aga üleliigse võitluse ning üheülbalise sisu peaaegu täielikult. Nalja sai ikka päris palju − ehkki ilmselt mitte sellist nalja nagu autorid oodanud oleks.
